Painava numbriusu lummus
Põnev ja närvesööv periood — eksamiaeg — on taas käes. Aga olen kohanud vähe inimesi, kes ei võtaks praeguse süsteemi suhtes suhu mõnda vägevamat sõna. Ja siiski läheme aastast aastasse edasi samamoodi. Nii ka tänavu.
Üks peamisi praeguse süsteemi kritiseerijate argumente on see, et nüüdisaegne ühiskond, sealhulgas koolid, omavalitsused ja lapsevanemad tähtsustavad eksamitulemusi liiga palju.
Pean sellega osalt nõustuma, sest ka mulle tundub, et koolide peamisteks tasemenäitajateks on kujunenud abstraktsed numbrid. Seda, kas gümnaasiumi lõpetanud õppurid oma kooliaastate jooksul omandatud korrektsete teadmistega ka hiljem midagi peale oskavad hakata, ei mõõdeta. Või kas seda saabki mõõta?
Me peame enamasti lugu inimestest, kes lisaks avaratele teadmistele oskavad ja suudavad käituda ausalt, omavad kindlaid seisukohti ja väärtushinnanguid, peavad lugu nii endast, oma perest kui ka riigist.
Mitu kooli korraga
Gümnaasiumilõpetajate puhul tähtsustame aga midagi muud ehk pigem saavutatud numbreid. Siit koorubki keeruline küsimus: kuidas saaks, võiks ja peaks mõõtma neid eespool nimetatud häid omadusi, et saada tegelik ülevaade selle kohta, missugune inimene meie praegustest gümnaasiumidest 12. klassi lõpus välja tuleb.
Mind paneb alati kulme kergitama see, kui mitmesse ülikooli ja kui mitmele erialale enamik lõpetajaid oma sisseastumispaberid esitab.
Kas edukalt riigieksamid sooritanud noor, kes esitab dokumendid kõikidesse avalik-õiguslikesse ülikoolidesse, kõikvõimalikele populaarsetele, kuid oma olemuselt täiesti erinevatele erialadele (näiteks ühtaegu nii suhtekorraldusse kui majandusse), on tulemus, mida me gümnaasiumihariduselt ootame?
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses loetleb gümnaasiumi ülesandeid paragrahv 5, millest lõige 1 meeldib mulle eriti:
“Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna.”
Kas kõike seda ilusat mõõdab või aitab meil hinnata riigieksami tulemus?
Alustame iseendast
Eksamitulemuste tabelid tulevad ka sel aastal. Põnevus, pettumus, kurbus ja rõõm on tagatud. Mida teha, et me nii jäigalt neile numbritele ei keskenduks?
Pole mõtet osutada kurjalt haridus- ja teadusministeeriumi, eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse või ajakirjanduse poole. Alustama peaksime iseendast, ehk püüdma oma hoiakuid numbrite maagilisest jõust lahti rebida. Nii oleks kõigil parem.
Niikaua kui me ise usume numbritesse kui ainuvõimalikesse tasemenäitajatesse, võivad ministeerium ja eksamikeskus teha olemasoleva süsteemi parandamiseks ükskõik mida, aga numbrid jäävad hariduse mõõdupuuna meid ka järgnevateks aastateks painama.
