Panustame ennekõike lastesse
Uuringud näitavad, et Eesti naised sooviksid oma perre keskmiselt kahte last. Tegelik sündimus on siiski tunduvalt madalam ja meil sünnib keskmiselt 1,55 last fertiilses eas naise kohta. Selleks aga, et tagada vähemalt rahvastiku taastootmine, on vaja, et sünniks 2,1 last naise kohta.
Rahulolematus laste päevahoiuga on suur
Rahvusvahelised võrdlusuuringud näitavad, et 15-64aastaste naiste töötamise määr on Eestis 65%, mis on Euroopa Liidu üks kõrgemaid. Meist veel suurema naiste tööhõivega riikides, nagu näiteks Soomes, Rootsis, Taanis ja Islandil sünnib naiste kohta paradoksaalsel kombel rohkem lapsi.
Seega ei vasta tõele meil sageli esitatav väide, nagu oleks naiste tööhõive ning karjäärisoov vastuolus laste arvukusega perekonnas. Samast uuringust selgub ka, et rahulolu laste päevahoiuga Eestis on väga madal - kõigest 30%.
Enamikus Põhjamaades on lastehoiu teenuse osutamine antud kohaliku omavalitsuse vastutusalasse, nii ka Eestis. Paraku näitavad värsked kohalike omavalitsuste seas läbi viidud uuringud, et 40% omavalitsustest olid 2008. aasta jaanuaris lasteaiajärjekorrad. Järjekorrad on suhteliselt püsivad, kuigi viimase kahe aasta jooksul on juurde loodud umbes 5000 uut lastaiakohta.
Samas pole kohtade puudus ainus probleem, mis kimbutab meie lastepäevahoidu. Suurem osa Nõukogude ajal ehitatud lasteaedadest on tänaseks nii amortiseerunud, et vajavad kiiremas korras kapitaalremonti. Kohalikud omavalitsused üksinda probleemi lahendada ei jõua.
Lastepäevahoid ei ole ainuke teenus ja toetus, mida kohalikud omavalitsused lastele ja lastega peredele pakuvad. Lisaks üldhariduse ja huvihariduse kuludele makstakse sünnitoetusi, jagatakse beebipakke, toetatakse paljulapselisi peresid, puudega lapsi, makstakse elluastumistoetust lastekodulastele, esimesse klassi mineku toetust, hüvitatakse transpordikulusid koolilastel.
Linnade ja valdade keskmised kulutused ühe 0-18aastase lapse kohta olid 2007. aastal 28 283 krooni.
Koos üldise elatustaseme tõusuga kallineb aastast aastasse ka lasteaiakoha maksumus. Näiteks 2007. aastal maksis üks lasteaiakoht kuus keskmiselt 3778 krooni, mis on üle tuhande krooni enam kui kaks aastat varem.
Programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" (kogumaksumusega 1,4 miljardit krooni) raames on tänavu meie lasteaedu juba toetatud 150 miljoni krooniga, makstes igale kohalikule omavalitsusele, kes programmiga liitus, üle 50 000 krooni lasteaiarühma kohta.
Tänu sellele on tänaseks 90% kohalikes omavalitsustes tõusnud lasteaiaõpetajate palgad pea samale tasemele, mis on noorempedagoogidel koolides. Võitnud sellest on lisaks õpetajatele ka meie lapsed. Motiveeritud ja haritud pedagoogideta ei täida ju lasteaiad oma rolli. See on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal esimene kord, mil riik toetab otse meie lasteaedasid.
Pole rahvast, pole riiki!
Teine osa programmist, mille suuruseks 2008. aastal samuti 150 miljonit krooni, on mõeldud uute lasteaiakohtade loomiseks ja vanade renoveerimiseks.
Olukorras, kus valitsus on sunnitud tegema kärpeid eelarves, olen kuulnud mitmeid spekulatsioone, kas riigil ikka on otstarbekas kokkuhoiu tingimustes lasteaedadesse investeerida. Lastehoid on kohalike omavalitsuste vastutada ja las nemad siis vastutavad.
Mina väidan, et me võime anda kohalikule omavalitsusele igasuguseid ülesandeid, aga kui on näha, et see käib neile üle jõu, siis jääb ülesanne lihtsalt täitmata ning kaotajad oleme me kõik. Julgen kahelda, et 40% omavalitsustest on lihtsalt ükskõiksed ja ei hooli oma elanikest ning jätavad seaduse täitmata ning kvaliteetsed lasteaiakohad oma elanikele tagamata.
Me peame kõigi valitsuse käsutuses olevate võimalustega toetama lastega peresid ja laste sünnitamist, et eestimaalaste suhteliselt suur soov lapsi saada võiks rakenduda. Valitsus armastust perekonnas tagada ei saa, küll aga saab aidata luua turvatunnet, et pere saab materiaalselt hakkama.
Kvaliteetse lastepäevahoiu teenuse kättesaadavuse tagamine on töö ja pereelu ühitamise peamisi tingimusi. Nüüd, kus sündivus on taas hakanud tõusma, ei tohi me mingil juhul anda võimalikele lastevanematele signaali, et võimalused ühendada töö- ja pereelu ning sellega ka vanemate võrdne roll laste eest hoolitsemisel pole justkui riigi asi.
Selgete meetmete puudumine võib tulevikus veelgi süvendada lasteaiakohtade probleemi ning koos sellega vähendada meie perede kindlustunnet homse ees.
Urve Palo, rahvastikuminister
