Paras sulle, geelipea ehk jalgpallist, kiusamisest ja kõigevihast
Ma tean, et jalgpall on kirgede mäng ja sedasorti väljendid kuuluvad teinekord vaatamise juurde. Aga ma olen hakanud mõistma, et tegu ei ole üksnes mitte ronaldoviha või laiemalt võõravihaga. See, mis mulle pärast peaaegu kolme Eestis elatud kuud sageli otsa põrnitseb, on kõigeviha. Suur osa inimestest ei ole mitte oma meeskonna poolt (olgem ausad, jalgpalli suurvõistlustel oleks see Eesti jaoks ka tiba keeruline), vaid põhimõtteliselt ja kirglikult kellegi vastu. „Geelipea“, „nutmine“ ja „eit“ on põlastusväärsed asjad nii või naa, aga tegelikult puudutab põlgus ja halvustamine ka neid omi (spordi)sangareid, keda, tammepärg peas, oma õlgadel Raekoja platsile on kantud. Üsna pea, kui tammepärjad kuhtunud, saavad neist avaliku mõnitamise objektid põhjusel, et nad tegid midagi või jätsid hoopis tegemata. Kas te teate kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi avaliku elu tegelastest, kellesse suhtutaks üksmeelse lugupidamise või, hoidku jumal, armastusega? Mina ei tea. Postuumselt võibolla ehk tuleb kõne alla.
Aastaid Hispaanias, Cristiano Ronaldo kodumaa Portugali piiri ääres elades külastasin naaberriiki tihti ning iga kord tõmbasin mõttes paralleeli Eestiga. Kuidagi hoopis sarnasemad on portugallased eestlastega kui hispaanlastega. Hispaaniast märksa vaiksem ja rohelisem on seal ka. Mida ma aga ei kohanud, oli vaenulikkus. Geelipead, blondiinid, geid või Downi sündroomiga inimesed võisid seal rahulikult tänaval jalutada ilma, et keegi neid üleolevalt hirnudes näpuga sihiks.
Lugesin hiljuti ühe tuttava sotsiaalmeedia konto seinalt eestlastele nii armsaks saanud diskussiooni samasooliste abielude võimalikkusest. „Proovige seda juttu ajada mõnes vanas Euroopa riigis! Tulemus on täpselt sama!“ kuulutas keegi kõiketeadja.
„Meil arutati selliste asjade üle umbes kakskümmend aastat tagasi, praegu ei tule küll kellelegi mõttessegi nende teemade üle vaielda,“ ütleb pettunult mu hispaanlasest tuttav. Tema elab veel Eestis, panustab oma innovatiivsesse ärisse ja maksab siin makse. Mitmed tema rahvuskaaslastest sõbrad, samuti eurooplased, samuti maksumaksjad, on aga kohvreid pakkimas või juba pakkinud, sest viimaste aastate äikeseline õhkkond on neile talumatuks muutunud. „Tulid meie naisi siia sebima, pagulane?!“ pole sugugi harv väljend, millega neid tänaval või baaris kostitatakse. Need inimesed, muide, saavad eesti keelest aru.
Kohvreid pakivad ka noored eestlased, eriti naised, sest neil on kohustus hiljemalt 27. eluaastaks isamaale blonde ja punapõskseid lapsi sünnitada, muidu saavad nad külge „kasutu elemendi“ sildi.
„Igaühe haprus on tema enda nõrkus!“ ütles mulle eestlasest sõber hiljuti kategooriliselt. Küllap ta teab, millest räägib, ent paljudel mujalt tulnutel või vahepeal mujal elanutel tuleb selle teadmisega veel harjuda ning ega seda kohe lennujaamast väljudes ei tunnetagi. Õitsvad sirelid, naeratavad noored teenindajad, lapsi põlvedel hüpitavad õnnelikud abielupaarid, kuldsed viljapõllud, muhedad vikatitega maamehed ja müstilised rabajärved eksisteerivad Eestis mujalgi kui postkaartidel. Aga hapraks ja nõrgaks jäädes need sind ei lohuta. Hapraks ja nõrgaks jäädes jääd sa sageli paratamatult veel ka üksi, sest erined standardist ja ongi paras, et nii juhtus. "Vähk on vähk! Mis küsimus see on?!" nähvas arst, kui koos oma lähedasega seda saatust muutvat diagnoosi vastu võtma läksin ja koos huvi tundsime, mis selle haigusega nüüd edasi saama hakkab.
Loomulikult on olemas imetoredaid, lahkeid ja abivalmis inimesi, kindlasti rohkemgi kui eelpool kirjeldatud vaenulikke. Alles hiljuti aitasime ühe kena võhivõõra eesti noormehega tänavalt püsti abitu memmekese. Aga hirmuäratavalt palju on ka neid teisi, halastamatuid kõigesajatajaid, kelle silmis iga nende pisikesse mõttemaailma mitte mahtuv nähtus on libahunt.
Tean seda, pisut hispaanlannalikus emotsionaalses liialduses lugu kirjutades juba päris täpselt, millega riskin. Kõige sellega, millest eespool juttu oligi – vaatamata sellele, et mu kohustus kolme blondi lapse näol on isamaa ees täidetud. Nüüd, neljakümne viiesena, lisanduvad kohe uued etteheited. Olen nimelt ühe kõrge riigiametniku suust kuulnud, et minuvanused ei kõlba tõenäoliselt koristamagi. „Parim enne“ on läbi ja kõik. Samal ajal samas kohas aga leiutatakse palehigis mingit „tere tulemast Eestisse“ brändi. Huvitav, kelle jaoks?
