Paremaks iga kandi pealt
Samas mäletan, et paari aasta eest kirusin siinsamas rubriigis tolle saate ja selle tegijad kui mitte just maapõhja, aga võtta nad mu käest said. Kuna minu arusaamades ja hoiakutes pole nende paari aasta jooksul midagi muutunud, jääb üle järeldada, et saade “Eesti otsib superstaari” on minu silmis (aga ehk ka üldse) vähemalt oluliselt paranenud. Ning seda lausa igast kandist.
Superstaare pole tarvis
Tahaksin kiidulaulu alustada saatejuhtidest ehk vendadest Henrik ja Karl-Andreas Kalmetist. Mõlemad on parajalt sõnaosavad, on vaimukad, esinevad oma noorusele vaatamata kui vanad ja heal tasemel profid. Ja kuigi tegu on elukutseliste näitlejatega, poleks neil ilmselt raske saate- või õhtujuhina kogu oma ülejäänud elu ilusasti toime tulla.
Just saatejuhtide koha pealt on aga meie igat sorti popsaated tänini kõvasti longanud, ju vist sobivate inimeste puudumise, aga küllap ka sellise ameti alahindamise tõttu.
Koos vendade Henriku ja Karl-Andreasega on konferansjee roll tõusmas astme või rohkema võrra kõrgemale, produtsentide nahas olles ma nendele meestele igatahes maksaksin.
Saate peategelasteks on mõistagi noored lauljad. Nende esinemist vaadates-kuulates ei teki üldse kahtlustki, et kõik kümme finalisti võiksid ilma häbenemata end vaat et professionaalseks lauljaks pidada. Seda enam et neil kõigil on tulnud läbida ikka väga kõva psüühiline kadalipp. Ja minu meelest on väga sümpaatne olnud jälgida, kui hästi vähemalt viimased kümme saatesse jäänud võistlejat on sellega toime tulnud.
Lava pole kindlasti koht, kus armu antakse. Miskipärast tundub, et suurem osa n-ö rahva nimel hääletajaid on naissoost, miks muidu viimase viie laulja seas on vaid üks piiga. Siinkohal ei saa jätta mainimata, et saate üks ebameeldivamaid osiseid on formaadi pealkirjas esinev ja ilmselt kohustuslik sõna “superstaar”. Superstaaride ülistamine on ilmne ameerikalikult labane ülespuhutus ning vaevalt meie ehk siis Eesti üldse sellist asja vajame. Nii et superstaari otsiminegi on täiesti asjatu jõu- ning ajakulu.
Aga lauljad on seekord üllatavalt heal tasemel. Ehkki tuleb möönda, et nende (vist pisut kohustusliku) kritiseerimise kõrval lenduv ülivõrdes kiitmine pole kah veel päris välja teenitud. Ega saagi ju olla – eeldusi heaks lauljaks saada on paljudel, ainult et eranditult kõigil tuleb selleks kõvasti tööd teha. Tegutsema jäävad need, kel selleks viitsimist ja tahtmist on. Ning muidugi nõuab see ala suurt armastust.
Saate žürii on aastate jooksul püsinud traditsioonilises koosseisus, kuid siiski väikeste variatsioonidega. Rein Rannapit asendab Mart Sander. Möödunud pühapäeval oli aga korraks žüriis tagasi Heidy Purga.
Minu meelest on aastatega ka hindajate tase tõusnud ja palju meeldivamaks ehk talutavamaks muutunud. Isegi Mihkel Raua loobitud pori pole enam nii must, kui see oli mõni aeg tagasi. Ehk on põhjus selles, et mõnevõrra vanemaks saades tuleb juurde mõistvust ja heatahtlikkust.
Isikupära köidab
Niisiis on saate kõik küljed paranenud ning aina vähem meenub, et kogu see värk tuleb kommertskanalist. Jäljendamiskihku asendab aina suurem isikupära ja kõik see tuleb saatele kasuks ning pikendab selle eluiga.
Võimalust kasutades julgen ennustada selleaastase võitja ehk õigemini need kaks, kelle seast võitja kerkib. Minu meelest on nendeks piiga nimega Elina Born ja Mulgimaa noormees Karl-Erik Taukar.
Aga – võistlus veel kestab, eks pärast näe, kas mul oli õigus või mitte.
