Paremat valikut paluks
Regulaarselt hakati Eestis telesaateid edastama teatavasti 1955. aastal. Ehk parajasti siis, kui ilgete sõnadega (mitte meloodiaga) nõukoguliku laulu domineerimise aeg hakkas mööda saama.
Vaatamata ideoloogiast tulvil muusikale, oli meil olemas ju terve hulk häid heliloojaid (lisaks surematule Raimond Valgrele ka Edgar Arro, Boris Kõrver, Valter Ojakäär), lauljaid (eesotsas võrratu Georg Otsaga) ning muid talendikaid muusikuid.
Ootasin kommentaare
Möödunud sajandi viiekümnendatel said tuule tiibadesse sellised artistid nagu Heli Lääts, Kalmer Tennosaar ja varsti vaikima sunnitud Anu Anton, veel pisut hiljem Uno Loop suurepärases kvartetis koos Eri Klasi, Arved Haugi ja Kalju Terasmaaga. Loop jätkas hiljem solistina, oma lauljakarjääri jätkasid ka vanema põlve meistrid Artur Rinne ja Ott Raukas ning kes seal kõik veel...
Tundub, et sedavõrd kaunist kerget muusikat nii heade artistide esituses pole Eestis just tihti kuulda saanud. Kodumaistele lugudele lisaks esitati rohkesti tollase maailma tippmeloodiaid, mille hulgas kippusid domineerima Itaalia laulud.
Nüüd tundub, et suur osa sellest heast ja paremast on eri põhjustel unustuse hõlma vajumas. Paljude jaoks saab Eesti kerge muusika alguse kusagilt Mati Nuude aegadest, jätkudes Ivo Linna, Jaak Joala, Anne Veski ja teistega. Ei tahaks uskuda, et kõik need ülesvõtted on hävinud, kui mitte vaatamiseks, siis kuulamiseks peaks neid ikka säilinud olema.
Vahur Kersnat ennast oli selles “ETV kullas” üllatavalt vähe näha ja kuulda. Üllatavalt vähe seetõttu, et tegu on ju televisiooni ühe tippmehe ja suurkujuga, kellelt ootad ikka mingeid isiku- ja omapäraseid lahendusi, ootad midagi enneolematut.
Ootasin kas või kommentaare tolleaegse muusika ja muusikute kohta. Need sõnad, mis Vahur enne laulude ettemängimist kuuldavale tõi, võinuks aga tulla kelle suust tahes. Ja kümmekonnal laulul, mis neil vanadel lintidel esitamisele tulid, mingi “kullaga” küll erilist pistmist polnud. Olid esitatud tollele ajale iseloomulikult kangelt ning nähtava-tuntava pinge all. Kui välja arvata Valgre–Otsa unustamatu ja surematu “Saaremaa valss”.
Võtetel domineeris ilmselgesti Uno Loop koos oma poistega, korraks “said sõna” ka Kalmer Tennosaar ja Heli Lääts, kelle laulu vähemalt tollastes raadiosaadetes vist kõige enam kuulda võis, sama natuke tuli ka ansamblit Laine ja Artur Rinnet.
Mingeid aastakümneteks arhiivis peidus olnud võtteid Vahur Kersna saate avaosas nähtavale-kuuldavale ei tulnud. Neid esitatud palasid on vahtida saanud juba õige mitu korda varemgi. Aga ootusärevus oli suur.
Mis saab edasi?
Jääb vaid järeldada, et paljud muud tolle aja ülesvõtted on kas kadunud või sootuks hävinud. Nii et Kersnal polnudki seal midagi eriti välja valida ning selekteerida, tuli võtta seda, mis on, ning kogu lugu. Kersna tõi ekraanile seda, mis kätte sai.
Tahaks loota, et kui see saade ajas edasi liigub, on ehk säilinud võtete arvgi suurem ning kõne alla tuleb ka mingi valik.
Ent vana aja inimesena olen tegijatele tänulik sellegi nostalgiakõdi eest ning jään huviga ootama, mis edasi saab.
Kas vanim aeg ETV muusikasalvestistes tuhnides sai nüüd läbi ja kas nüüd asutakse siis perioodide kaupa teele uuemasse aega. Aga hea on Kersna ettevõtmine nii või teisiti.
