Parimaks saab ropu tööga
Sain lugejate küsimuste hulgas sellise, et mida ma arvan tänastest noortest. No mida ma ikka oskan arvata – inimesed nagu meie omal ajal. Paljud muidugi targemad, paljud enesekindlamad, paljud näinud maailma rohkem kui meie nende eas ette kujutada oskasime.
Nii just ütlesingi. Ja siis, paari tunni pärast, hakkasin vaatama superstaari saadet: noori inimesi, kes kõik tahavad saada staariks! Mitte lihtsalt staariks, vaid superstaariks...
Aga ma nägin “American Idoli” kahte esimest aastat Ameerikas ja tõepoolest täiesti tundmatutest agulinoorukitest said seal paari kuuga üleriigilised tähed, kelle plaate osteti ilmumisjärgsel päeval sadades tuhandetes.
Eesti saates astus žürii ette noormees, kes ütles, et nende bänd andis ka ise plaadi välja.
“Ja palju seda müüdud on?” küsis Rein Rannap.
“Viis tükki,” vastas poiss, kes tõesti laulis kohutavalt. Neid, kes üldse laulda ei osanud, oli kümnete kaupa. Üks noormees, kes tegi sellist häält nagu kuuenda klassi poisid siis, kui neil palutakse laulda oma kaisukarule hällilaulu, ütles saalist välja saades, et tema küll ei mõista, keda nad siin otsivad. Et kui temasugune ka ei kõlba, kes siis veel?!
Ühesõnaga – see saade näitas, kui väga ihkavad noored inimesed kuulsaks saada. Nii nad täpselt ütlesidki: küll ma juba kuulsaks saan, kui mitte siin, siis kusagil mujal! Kusjuures nad igatsevad kuulsust mitte midagi oskamata.
Enamikul on annet tillukese näpuotsa jagu või üldse mitte ja ometi usuvad nad ise, et on väärt võistlema superstaari tiitlile.
Mina, kui omal ajal lavakunstikateedrisse sisse ei saanud, mõistsin, et üks põhjus, miks žürii mind ei märganud, oli mu olematu enesekindlus. Paljude noorte madala enesehinnangu tõttu jäävad kasvamata nii mõnedki karjäärid.
Üks põhjus on, et neid noori ei julgustata ega kiideta. Aga veelgi kurvem, kui ilma igasuguse enesekriitilise meeleta noored inimesed on tähtsust täis nagu maailma nabad. Sellest nad aru ei saa, et staariks ehk siis kõigist teistest paremaks saab ainult ropu tööga.
Ja seda ka muidugi ainult juhul, kui loodus on ande ikka kaasa andnud.
Eraldi vaagimist väärt on noorte massiline igatsus kuulsuse järele. Kui need kuulsusenäljas inimesehakatised ei viitsi praegu konkursile minnes korralikult ära õppida isegi ühte laulu, siis kuidas nad kujutavad ette oma edasist elu eduka superstaarina?
Need, kes jõuavad tippu, peavad tegema hulga rohkem tööd kui ülejäänud. Huvitav, kust need Eesti noored on võtnud kujutelma, et endale nime teinud inimesed elavad nagu või sees, lihtsalt nautides staariks olemist?
Üks küsimus mulle Postimehe lugejatelt oli, et kuidas saada kuulsaks saatejuhiks. Jälle see kuulsus! Lihtne vastus on, et enne tuleb olla umbes kümme aastat kuulsusetu reporter või mesilase moodi usin toimetaja, ning ainult need, kes ka pärast seda pole oma tööst veel ära tüdinenud, võivad jõuda näiteks Aarne Rannamäe toolile uudistetoimetuses.
Või küsige Mati Talvikult kuulsuse kohta. Et kuidas see maitseb. Nii kuulus nagu Mati, on siin Eestis olnud ainult Urmas Ott.
Ma pole küll kummalegi meestest seda küsimust esitanud, aga olen kindel, et nad vastaksid kuidagi nii: ainult kuulus olemise pärast ei oleks nad hakanud lillegi liigutama.
Ajakirjaniku töö ja missioon rahvale kasulik olla on see, mis pani neid ja mis paneb praeguseidki ajakirjanikke rügama. Kuulsus on selle töö juures ainus asi, mis võiks olemata olla. Sest ilma selle avaliku koormata saaks südamerahus tööd teha.
Aga anne kulub marjaks ära ka ajakirjanikele. Kui ma päev pärast esimest “Mida teie arvate?” saadet üht retsensioonikest nägin, ei uskunud ma oma silmi, kui viimase lause juurde jõudsin. “Ja see jäigi selgusetuks, kas siis eestlased on rassistid või mitte,” kirjutas ilmselt väga algaja ajakirjanik.
Sest kui ta poleks algaja, oleks ta meelelahutuse ju ära tundnud.
