Päris julm reisisaade

 (4)

Päris julm reisisaade
Autor: Valdek Alber

Rännu- ja reisisaateid tuleb pea igast kanalist, enamasti viivad need vaataja eksootilistesse, aga turvalistesse, turistidele mõeldud paikadesse.

Läinud pühapäeva õhtul aga juhtusin nägema ETV uut reisisarja, mis oli iseäralik seetõttu, et seda ei soovita küll igaühel omal nahal päriselt järele proovida.

Metsik ja müstiline maa

Tiitliga “Aasta seiklus 2010” pärjatud reisirühm võttis ette pika teekonna Põhja-Jäämere rannikult Antarktise mandrile ning nüüd on koondatud nende ülesvõtted ja kogemused saatesarja “Arktikast Antarktikasse”, mis toob vaatajateni Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Antarktika väidetavalt sellistena, nagu need on − koos ohtude ja riskidega.

Esimeses saates Ameerikasse ei jõutud. Alustuseks otsiti põlisameeriklaste juuri hoopis Aasiast, sest hüpoteesi järgi ühendas Beringi väin kaugel ajal Aasiat Ameerikaga ning Ameerika põlisrahvad pärinevad Aasiast.

Teekonna initsiivgrupp koosnes kunagistest siiditeeliste rühmast – Aivo Spitsonok, Tiina Jokinen, Peeter Vähi –, kellega oli liitunud teisigi reisikaaslasi.

Ekspeditsiooni “Arktikast Antarktikasse” esimene etapp viis vaataja meie praeguse tsivilisatsiooni äärealadele, mahajäetud üksildastesse paikadesse “Aasia kadunud maailma” India kirdeossa ja Birma piirile – Nagalandi osariiki, mis on tuntud oma erinevuse poolest meile teadaolevalt kohati räpasest, aga siiski sõbralikust Indiast. Kohta, kus kaunite mäestike ja džunglimaastike taustal kõlasid inimkarjed ning levisid jutud peaküttide metsikutest tegudest.

Isegi üllatav oli näha, et veel tänapäeval eksisteerib kusagil nii äärmuslik, metsik ja müstiline, välismaalastele suletud, nooruspõlve raamatutest ja filmidest meelde jäänud muistne maa.

Kahtlemata oli see osalistele raske reis, mille käigus varitses oht pantvangi langeda, kuristikku kukkuda või isegi skalp loovutada. Suure osa Eesti vaatajate jaoks oli kindlasti pehmelt öeldes harjumatu ka menüü, mida pruunide hammaste, punaste huulte ja tätoveeritud nägudega pärismaalased nii endale kui külastajatele serveerisid. Nagu näiteks: lõkkel küpsetatud rott, kärbsesupp ja mesilaste elusad vaglad.

Sekka sai vaataja ka asjalikumat teavet kohalike hõimude eriskummalisest elamuehitusest ja peresuhetest. Aga põnevamaks läks saade siis, kui reisiseltskond sai osa pulmatseremoonia ettevalmistusest, mille loomulikuks osaks oli veiserümpade tükeldamine, šamaanid, paganlikud rituaalid, sõjatants ning rohke alkoholi ja oopiumi manustamine. Kui joobunud seltskonnas hakkasid matšeeted välkuma ja kivid lendama, pidasid eestlased paremaks seltskonnast irduda.

Lõpuks jõudis teekond altarite ja koduste ohvritalitusteni – rippuvad peata kanad, väljarebitud südamega siga ning tagatipuks koer, kellelt olid eemaldatud käpad, saba ja pea.

Ise sinna ei läheks

Need viimased kaadrid olid üsna võikad ja näitasid kohalike meie jaoks brutaalset ellusuhtumist. See kõik oli jõhker ja kohati võigas, ent seda õudust ja hirmu võimendas Peeter Vähi mõnus, aga pidevalt ohule viitav tekst. Ohtu sisendavat juttu ilmestanud kaadrid aga näitasid seevastu naeratavaid pilusilmseid nägusid tule ümber einestamas või rääkimas, osmikute juures askeldamas.

Nii jäigi natuke ebaselgeks, kui ohtlikud need asiaatidest pärismaalased, meie nahksukajuttude, vibude ja tomahookidega kangelaste esivanemad siis tegelikult olid. See, mida näidati, polnud küll romantiline, aga ometi ei paistnud nende dressipükse ja T-särke kandvate asiaatide silmist raevu ja vihkamist.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare