Pealinn ajab prügi silma

Mul on küljes paar tüütut viga. Joon kole palju piima ja tahan hirmsasti täita seadusi, millel on mõistlik eesmärk. Näiteks pakendiseadust. Nii et meie pere on prügi sorteerinud juba mitu head aastat.

Toppisin üle tüki aja piima- ja muud pakid prügikotti, haarasin selle pihku, aga mõtlesin ümber. Kolme aasta kogemused on mind hellaks teinud.

Kui tunamullu Sõle tänava alguse pakendikonteiner ära kadus, hakkasin neid viima Merimetsa Selveri juurde. Mullu suvel hajus paberpakendi konteiner sealtki teadmatusse ja nüüd olen neid viinud Mööblimaja juurde.

Võtsin arvutis ette Tallinna veebikaardi ja vajutasin lingile “Pakendikonteinerid”. Korras. “Telliskivi/Mulla klaaspakend, segapakend” kenasti alles. Teele Mööblimaja poole!

Pole ammu kurja kirunud, aga seekord küll, ja kaunis kõvasti. Paberpakendi konteiner sealtki läinud. Kotiga koju tagasi ja taas veebikaar-dile. “Endla 92/94 klaaspakend, segapakend”.

Targu läksin seekord asja uurima ilma kotita. Õigesti tegin – kohaliku mehe jutu järgi pole kumbagi konteinerit seal enam olnud oma poolteist aastat. Veebikaart ajab prügi silma.

Läksin arvutis Tallinna jäätmeinfo veebilehele Prügihunt, kondasin seal ringi ... ja avastasin lingi “Pakendite kogumine” alt järgmise teksti.

“Kui väljas on ainult üks pakendikonteiner, siis võib sinna panna kõiki pakendiliike (segapakendid, metall-, klaas- ja paberpakendid), olenemata sellest, et vahel on sellistel konteineritel eksitav informatsioon, nagu tohiks sinna panna üksnes klaasi või muud konkreetset pakendiliiki.”

Tore viimaks ometi teada saada! Aga kes küll keelab Tallinnal seda teavet konteinerite peale panemast?

Niisiis, head inimesed, kui edaspidi näete Merimetsa Selveri juures meest, kes klaaspakenditünni sisse piimapakke topib, ärge kurjustage temaga: “Kas te lugeda ei oska?”

See olen mina, kes ma prügi silma ajamisest hoolimata püüan pakendiseadust täita.