Peeter Kaldre: Hiigeloht peitub islamis
Esimene asi, mis võib Vana Maailma ja seega ka Eestit oodata, on sotsiaalsete rahutuste oht. Majanduskriisi põhi on ilmselt küll saavutatud ja raske mäkkeronimine taas alanud, kuid selle järelmid, eriti tööpuudusest tulenevad, võivad meid tabada nagu 9. laine tsunami ajal.
Analüütikud ütlevad, et maailmamajandus ei taastu endises mahus enam kunagi ning seega jäävad ühiskondade õlule miljonid töötud. Töötus tähendab vaesust ja vaesus on reeglina hea kasvupinnas võimalikeks suurrahutusteks.
Oleme jälginud töötute marsse ja proteste üksikutes riikides. Mis aga juhtub siis, kui rahutuste laine haarab kogu Euroopa?
USA elevant portselanipoes
Kuna Euroopa riikides on tekkinud suured immigrantide kogukonnad, sisserännanud aga moodustavad töötute põhimassi, segunevad sotsiaalsete teguritega ka rassilised ja usulised faktorid. Sellise “Molotovi kokteili” plahvatuse tagajärjed on ettenägematud.
President Ilves ütles oma uusaastaläkituses, et Eesti ei ole oma hädas ainus ega üksi ning et me ei tõuse sellest hädast samuti üksi, vaid ainult koos teistega ja üksteise toel.
Samamoodi võime arvata, et kui põhja lähevad teised, siis läheme ka meie. Nagu juba viidatud, võib kõige fataalsemaks osutuda Euroopas seni harrastatud mõõdutundetu immigratsioonipoliitika.
See poliitika, mille üks algne eesmärk oli korvata vananevat põhirahvastikku, võib õige pea kaasa tuua bumerangiefekti. Immigrandid, eriti islamimaadest, ei ole ühiskondadesse sulandunud.
Selle asemel et võtta omaks uue emamaa kultuur ja kombed, püüavad nad hoopis oma kombeid peale suruda. Ja kahetsusväärselt on neile kõikvõimalikul moel ka vastu tuldud.
Immigratsioonist tulenevatele ohtudele tähelepanu juhtimine on “kultuurses” Euroopas tabu.
Sellise poliitika enesetapjalikule loomusele on tähelepanu juhtinud Soome professor Timo Vihavainen oma suurepärases raamatus “Länsimaiden tuho” (“Lääneriikide häving”).
Kõige suuremat ohtu kujutavad endast islamimaadest pärit immigrandid, sest nemad on kõige altimad lääneriikide-vastasele sõjakale religioonile.
Sõjakas islam ja seda esindavad riigid kujutavad endast alanud aastal kõige suuremat ohtu. Afganistanis, Pakistanis, Iraanis, Iraagis, Jeemenis ja Somaalias toimuvad protsessid on eraldivõetuna kõik erinevad, kuid koos moodustavad sellise püssirohutünni, mille kõrval ka Balkan kahvatub.
Jutt, et Lääne tsivilisatsioon on ohus, ei ole tühipaljas sõnakõlks. Lääneriigid eesotsas USAga on juba aastaid hõivatud sellest kandist lähtuva ohu tõrjumisega, kuid mingist erilisest edust on raske rääkida.
Vastupidi – Lääne peamine liitlane Pakistan oleks mullu äärepealt kokku kukkunud ning keegi ei tea, mis saab sealsest režiimist Talibani surve all tänavu.
Tuumarelv seltskonna käes, kes peab kogu läänemaailma oma peamiseks vaenlaseks, kelle hävitamine on püha kohus, on midagi sellist, mida ajalugu veel ei tunne.
Läänemaailma peamine sõjaline kaitsevall USA on praegu hõivatud Iraagis ja Afganistanis ning see on nende jaoks ka kriitiline piir. Mis juhtub aga siis, kui Ameerika järgmine sõda saab toimuma terroriorganisatsiooni al-Qaeda peamises tugipunktis Jeemenis, nagu on ennustatud?
On naiivne arvata, et islamiäärmusluse vaigistamine on vaid USA asi ja Euroopat see ei puuduta. Ameerika-vastasus on küll sõjaka islami lipukirjal, kuid ainult sellepärast, et USA on läänemaailma “vapimärk”.
Lõplik eesmärk on ikkagi kogu “uskmatu ja roiskuva” Lääne allutamine. Kahjuks on just paljud Euroopa juhtivad riigid teinud kõik selleks, et see ülesanne oma vaenlastele võimalikult lihtsaks muuta.
Ei ole saladus, et ka USA on maailmas käitunud nagu elevant portselanipoes. Demokraatia importimine võib meile tunduda ju üsna ahvatlev, kuid neile, kellele seda mudelit tahetakse kaela määrida, mõjub see nagu härjale punane rätik.
Vene teguri alahindamine
Mõned teoreetikud väidavad, et Euroopa ja Ameerika liitlassuhted võivad peagi olla minevik ning moodustumas on uut tüüpi Euroopa–Venemaa telg. Väide on huvitav, kuid kahtlane.
Venemaale ei ole Lääs oma demokraatia mudelit küll kunagi relva jõul peale surunud, kuid peale surunud on ta seda ometi. Ja efekt on olnud täpselt samasugune kui islamimaailma puhul.
Läänevastasus on praeguse Putini–Medvedevi režiimi peamine instrument, millega kodumaal oma jalgealust kindlustatakse. Mõni küll ütleb, et Venemaa on liiga nõrk, et olla näiteks USA välispoliitikas tähtsal kohal, kuid niimoodi arvata oleks suur viga.
Venemaa oma energiaressurssidega on Lääne jaoks liiga tähtis, et temast mööda vaadata. Need ressursid on Moskvale samasugune väljapressimise allikas nagu islamile terror.
Meenutagem või Euroopa külmaks jätmist paaril viimasel talvel, ettekäändeks gaasitüli Ukrainaga. Tuletagem meelde sedagi, et Venemaa on ainus Euroopa riik (kui Balkan välja arvata), kes pärast II maailmasõda on oma naabrile kallale tunginud.
Gruusia tükeldamist võib jõhkruselt võrrelda Stalini Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa käitumisega ilmasõja eel. Ja nii nagu toona neelas läänemaailm vaikides alla Baltimaade okupeerimise või Tšehhoslovakkia anastamise, ollakse nüüd valmis leppima Gruusiale määratud saatusega.
Samasuguse kergemeelsusega on reageeritud Venemaa ähvardustele kasutada naabrite vastu sõjalist jõudu siis, kui seda ise vajalikuks peetakse. Erilist pahameelt ei tekitanud ka peaminister Putini aastalõpuähvardus alustada uut võidurelvastumist.
Ilmselt ei kujutaks Venemaa Lääne demokraatiatele tõepoolest erilist ohtu, kui ainult temaga tuleks tegelda. Kuid USA ja NATO käed on nii paljudes muudes maailma paikades seotud, et Euroopa kaitsmiseks võimaliku ohu eest ei jätkuks lihtsalt ressurssi. Ja seda teatakse Moskvas väga hästi.
Nn välisvaenlastega saaks läänemaailm ehk hakkama, kuid, nagu öeldud, peituvad suurimad probleemid selles maailmas endas.
Mõne raskuse põhjustest hakatakse varem või hiljem aru saama (nt immigratsioonist). Võib-olla tullakse kuidagi toime ka majandushädade ja neist tulenevate sotsiaalsete probleemidega.
Mida aga teha ultraliberalismi, moraalse allakäigu ning traditsiooniliste väärtuste kadumisega? Eriti pärast möödunud aastat, kui kadus ka suur osa nende väärtuste tehisaseainest, mammona ja tarbimise kultusest?
Õõnsus kui ohumärk
Hedonistlik vallatlemine kõikelubatavusega maksab kurjalt kätte maailmas, kus osa sellest – fanaatilised islamirühmitused ja nende miljoneid koondav toetajaskond – järgib jäigalt oma väärtusi ja kaanoneid ega kõhkle neid vägivallaga peale surumast.
Nemad ei karda inimelude kaotusi nagu ameeriklased ja eurooplased. 11. september Ameerikas ja sajad enesetapurünnakud Pakistanis, Afganistanis või Iraagis näitavad selgelt, et elu ja surma heitluses ei pruugi abi olla suurtest armeedest ega kõrgtehnoloogilisest relvastusest.
Seest õõnes Lääne demokraatia ei köida ammugi selliseid mõjukaid suurriike nagu Hiina ja Venemaa. Nemad on valinud oma, “juhitud demokraatia ja turumajanduse” tee ning taktika, et kõik, mis on kahjulik Läänele, on kasulik neile.
Võltsoptimismist, et küll kõik kuidagi paika loksub, ei ole abi. Küllap on kõige targem tuletada jälle meelde vana tarkus, et loota tuleb parimat, kuid valmistuda halvimaks.
