Peeter Kaldre: Pidamata kõne

Presidendi kõne vabariigi aastapäeval oli, nagu ikka, põhjalik. Kuid oleks võinud Eesti tänapäevaelu, mineviku ja tuleviku olulisi küsimusi teravamalt analüüsida.

Käesoleva artikli formaat lubab ära tuua vaid mõned iseloomulikumad mõtted sellest, mis presidendil rääkimata jäi.

Ebaõiglusest

Eestlasi ei lohuta enam ammu statistika, mille kohaselt meil läheb paremini kui meie saatusekaaslastel. Me oleme Euroopas ja tahame end võrrelda Euroopa parimatega. Ning siin on midagi kapitaalselt viltu. Ei ole normaalne, et meie inimeste sissetulekud on 3,4 või isegi 10 korda väiksemad kui jõukamas Euroopas. Ei ole normaalne, et meil elab rohkem kui
45 000 last absoluutses vaesuses. Normaalse maailmaga võrreldes elavad meie pensionärid sisuliselt näljapajukil.

See kõik ei ole õige ega õiglane. Eestlane ei tee ju sugugi vähem tööd, pigem vastupidi – ta on nõus end parema elu nimel kas või ribadeks töötama. Ja tagajärg: kümned tuhanded inimesed on parema elu otsingul Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud. Tahaks loota, et mitte igaveseks.

Järeldus saab olla ainult üks: riigi valitsejad ei ole suutnud luua tingimusi, mis lubaksid inimestel oma töövilju nautida. Rahvale mõjub lausa solvavalt jutt, millega valitsus põhjendab hiigelpalga maksmist ühe või teise riigiettevõtte juhile – et palk peab olema muu Euroopaga võrreldes konkurentsivõimeline. Kuid kas siis tavaline eestlane ei peagi teiste eurooplastega konkurentsivõimeline olema? Olgem ausad – see, et Eestimaa rahvast tühjaks jookseb, on valitsuse ja parlamendi, laiemalt aga kahjuks kogu riigi süü.

Sageli tundub, et Eestis on raha küllalt, ainult seda raisatakse arutult. Seepärast teen konkreetse ettepaneku: kõrgepalgalised poliitikud, ametnikud ja riigiettevõtete juhid võiksid vabatahtlikult oma palka vähendada ja vabaneva raha sihtotstarbeliselt suunata puuduses vaevlevatele. Omalt poolt teatan valmisolekust vähendada oma palka 20% ja loobuda kõikidest lisatasudest.

Eestlane tahab tegelikult oma kodus elada ja siin oma peret kasvatada. Ta ei taha olla nagu väike ja hapu metsmaasikas, mida Euroopa rahvaste padrikust peab tikutulega taga otsima – temagi ihkab sakslase või inglase kombel olla uhke ja maitsev ladvaõun!

Ajaloost

Majanduslikud põhjused pole ainsad, miks inimesed on hakanud riigi peale kõõrdi vaatama. Nad on hakanud häbenema oma ajalugu.

Olen hämmastusega jälginud, kuidas me omaenese kätega lammutame alusmüüri, mille najal Eesti riik tekkis ja hiljem taastekkis. Vabadussõjas voolanud verega loodud Eesti Vabariik suutis saavutada arengutaseme, mis ei jäänud kuigi palju alla praegu nii imetletud Soomele.

Asjaolu, et 1930ndate lõpus ei suudetud ette näha kahe röövli, Hitleri ja Stalini kokkulepet Baltimaade mahamüümiseks, ei anna alust neid riigimehi veel mutta tampida. Eesti oleks langenud isegi siis, kui seal olnuks võimul üdini demokraatlik juhtkond.

Seepärast kutsun üles lõpetama toonase vabariigi masohhistlik alahindamine ja tolleaegsete riigijuhtide teadlik alandamine. See ei ole ajaloo ilustamine, vastupidi, kõike tehtut tuleb hinnata ajalooliselt pikemal ja objektiivsemal teljel.