Peeter Kaldre: Piiritu sallivus

Eesti kohta liigub visalt müüt kui riigist, kus lokkab vähemuste vastane sallimatus. Mõnes mõttes võib sellest aru saada, kui niisugust juttu levitavad välismaised “tarkade” komisjonid.

Näiteks kui OECD raport väidab, et Eesti on selle organisatsiooni liikmesriikide seas kõige sallimatum vähemuste suhtes. Või kui Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastane komisjon tuleb lagedale jutuga, nagu diskrimineeritaks Eestis mustlasi (sic!). Paraku aga ka meie endi teadlaste hiljuti üllitatud inim­arengu aruanne väidab sama: Eestis on sallivusega probleeme.

Statistika ja tegelikkus

Kust sellised väited tulevad? Millegipärast meenutab kogu see sallimatuse mantra samamoodi visalt korrutatavat väidet, et eestlane ei ole kunagi nii palju alkoholi tarbinud kui praegu. Vaadakem ikka lahtiste silmadega ringi! Tegelikult ei ole eestlane kunagi nii vähe joonud kui praegu. Võrrelgem olukorda nõukaajaga, mil jooomine oli vaat et auasi ja selle pärast töölt kedagi naljalt lahti ei lastud. On ütlematagi selge, et eestlaste kraesse kirjutatakse praegu kõik need koormatäied viina, mida soomlased siit minema tassivad.

Väidetava sallimatusega on natuke keerulisemad lood, sest kuidas sa ikka selliseid juhtumeid arvudesse paned. Pigem on seesugused väited n-ö tunnetuslikud.

Jällegi peab soovitama lahtiste silmadega ringi käimist. Mina tahaks küsida hoopis niipidi: kas maailmas on teist nii sallivat riiki kui Eesti? Kus veel tolereeritakse sellist hulka immigrante, nagu meil on sovetiajast jäänud? Millises teises riigis raisatakse veel nii arutult raha, et sulandada neid inimesi ühiskonda? Kus põlisrahvas sallib seda, et Eestis on sisuliselt lubatud kakskeelsus ning siinsetele venelastele on tagatud kõik õigused sellisel määral, et neil ei ole soovigi mingiks sulandumiseks. Ja kõige tipuks vaadatakse meil läbi sõrmede isegi selle peale, kui noodsamad migrandid pool Tallinna segi peksavad, sest karistused selle eest on olnud ju olematud! Arvestades Eesti ränka ajalugu, tuleks meid sallivuse poolest lausa Guinnessi rekordiraamatusse kirjutada!

Kui Eesti ühiskond oleks niivõrd sallimatu, siis oleks meil kindlasti üks tubli võõramaalaste, võõrkeelsete ja võõrkäitujate vastane partei ammu olemas. Nii nagu see on mujal Euroopas, kus nad teevad valimistel üha paremaid tulemusi. Paraku meil ei ole sellist parteid. Sest ühiskonnas puudub vastav meelsus.

Homotesti hiilgavad tulemused

Küsida võiks ka seda, et kus meil siis on sallimatud teist nahavärvi või teistmoodi seksuaalse sättumusega inimeste suhtes? Kas see, kui keegi kasutab väljendeid “must”, “pigi”, “neeger”, “pilusilm” või “pede” on tingimata sallimatuse ilming? Äkki ei mõelda sellega midagi halba, sest niisuguseid väljendeid on kasutatud aastakümneid ja need on käibel teistegi rahvaste seas.

Ja kus on meil homofoobia? Kas eestlased korraldavad tänavail homoabielude vastaseid meeleavaldusi, nagu prantslased on korduvalt teinud? Siin on kõik hoopis vastupidi – kui keegi hakkab nt homoabielude vastaseid allkirju koguma, tormab kogu ajakirjandus talle kallale nagu marutõbisele koerale.

Seega – sallimatusest Eestis ei saa me mitte kuidagi rääkida. Pigem on meil üks teine mure. Me tahame igas asjas olla nii nagu “arenenud Euroopa”. Kui seal võideldakse sallimatusega, siis meie peame tingimata seda mängu kaasa mängima. Ainult et välja kukub see väga nadilt. Rahvasuus on selle kohta hea ütlemine: omast võttest selili...