Peeter Kaldre: Rahvusluse alavääristamine on ohtlik tee

Huvitav oleks teada, kust tulevad sellised teoreetikud, kelle arvates on Eestis liiga palju rahvustunnet? Jaak Urmet kirjutas eelmise nädala Eesti Päevalehes pika artikli, mille üks postulaate oli, et ükski riik, lipp ega põhiseadus ei ole väärt, et selle nimel oma elust ilma jääda. Paljud ülistavad kommentaarid sellele krjutisele võtsid pehmelt öeldes kukalt kratsima.

Kõige iroonilisem oli aga see, et samas lehenumbris oli lugu 24aastasest väliseestlasest Veiko Parmingust, kes tuli Eesti sõjaväkke aega teenima ja kes ütleb, et ta on valmis Eestit kaitsma, ning et oma motiveerituse ja isamaalisusega on välismaalased teistele eeskujuks.

Pilvitu maailm?

Vabadussõja veteranid on kõik surnud, kuid ma kujutan ette, mis tunne võib niisuguseid mõtteid lugedes olla nendel, kes teises ilmasõjas võitlesid punaväe vastu ja kelle kamraadid langesid näiteks Sinimägedes just selle eest, et kaitsta oma kodumaad. Ju siis oli ka neil liiga palju rahvustunnet...

Kas maailm on tõesti paarikümne aastaga niivõrd muutunud, et see, millega hingas laulev revolutsioon, tuleks kohemaid ajaloo prügimäele kupatada? Kas need ohud, mis meid aastakümneid on kimbutanud, on olematusse haihtunud? Et oleme Euroopa Liidu ja NATO tiiva all ja tulevik on nii pilvitu, et võime endal piltlikult öeldes püksid rebadele lasta? Tänapäeva Eesti häda ei ole mitte selles, et siin oleks rahvustunnet liiga palju, vaid vastupidi - seda tunnet jääb järjest vähemaks. Enamgi veel, sõna "rahvuslane" kasutatakse üha rohkem sõimusõna tähenduses. Oled rahvuslane - järelikult natuke opakas. Modernne eestlane on ikka leebe tolerant ja kosmopoliit, kes vaatab säravi silmi avatud maailma ja tulevikku ning kellele oma rahvuse, riigi ja selle mineviku au sees hoidmine on anakronism.

Rahvusluse hääbumisele on suurel määral kaasa aidanud meie poliitiline eliit. Ilmselt valitseb seal arvamine, et Euroopa Liidu liikmesriigil ei sobi rahvuslust kilbile tõsta, mine tea, äkki Brüssel pahandab. Seepärast on rahvuslus jäetud kolmanda järgu poliitiliste tegelaste pärusmaaks. Suurem osa inimesi neid aga ei usalda ja valimistel nende poolt ka ei hääleta. 

Tõsistest tegijatest tõstis viimasena käed püsti Isamaaliit, kui ta lasi end alla neelata hoopis teistsuguseid väärtusi tähtsaks pidaval Res Publical. Nüüd on IRLi jäänud vaid üksikuid, keda võib rahvuslaseks nimetada. 

Kes söandaks rahvuslikuks erakonnaks nimetada Reformierakonda, sotse ja Keskerakonda? Pigem esindab viimatinimetatu ühe teise rahvuse huve.

Kurvad kogemused

Rahvusluse alavääristamine on Eesti-suguse väikeriigi jaoks ohtlik tee. On teada, mis juhtus Venemaal meie hõimurahvastega, kes samuti leidsid, et vene keeles rääkimine ja vene koolis käimine on tulusam. Suur osa rahvaid ei ole kadunud mitte sellepärast, et mõni võõrvõim neid ikestas, vaid ikka selle tõttu, et nad ise ei suutnud või ei tahtnud end alles hoida. 

Sageli algab kõik seniste väärtuste ja ajaloo hülgamisest. Kirjutame uued ajalooõpikud, kus ei ole kohta muistsel vabadusvõitlusel, Vabadussõjal, Sinimägedel ja Nõukogude okupatsioonil, ning varsti jõuabki kätte aeg, kus ei ole kohta ka praegusel Eesti riigil.