PEETER SAUTER: Advokaadid ja prokurörid
Aga mis nii saab, halbu tegelasi polegi laval? On tüüpide vastasseis ja me ei suuda otsustada, kellel on õigus. Ning kui vastakuti mängivad väga head näitlejad, üks teeb printsi, aga teine mängib suureks päti ja kaabaka, kipub juhe kokku jooksma, me ei suuda enam otsustada, mis on tõde ja õige, mis vale.
Nojah, on siiski tegelasi, kellele juba kirjanik pole suuremat kaasa tundnud. Ma ei mäleta, et keegi oleks ette mänginud kannatustes vaevleva ja õilsa Tammsaare Kaval-Antsu. Ja küllap on näitlejal läbinisti halba tüüpi veidi ebamugav esitada, sest mõneti hakatakse teda mängitud kujuga ju samastama. Äkki oli see üks põhjus, miks Sopranode mafiosnik James Gandolfini vaid 51aastaselt infarkti sai ja suri. Me tundsime teda ju valdavalt vaid läbi selle kelmi rolli (kuigi ta mängis paljutki). Tekitas see muretuna näivas Gandolfinis stressi?
Aga sama asi on elus laiem. Nii mõnigi poliitik või ärimees satub korraga meedias negatiivsesse rolli, ja kui tal parajasti uusi huvitavaid rolle meedia jaoks välja pakkuda ei ole, lohiseb negativism pikalt kaasa. Ning mask, mille osalt on loonud ajakirjandus ja vaid ühe sündmuse või sulitembu põhjal, kleepub nii näo külge, et sest ei saagi hiljem lahti.
Ma ei taha õigustada hiljutistes skandaalikestes vahele jäänud poliitikuid ja ärimehi, kes kahtlemata profiiti ju taga ajasid – aga mida nad siis tegema peaks? Mõtlen vaid, et kui me neile väga selge templi otsaette virutame ja ei anna võimalust uut rolli leida, jääme ise millestki ilma. Me jääme ilma inimesest, kes on küll vildaka asjaga maha saanud, aga kes võiks teha ka midagi paremat.
Vaatame asja pragmaatiliselt. Negativismil ja sildistamisel on kalduvus iseend taasluua, pori tekitab pori juurde. Ja kuhu nii võib välja jõuda? Kehvemal korral jõutakse sinna, et polegi enam ühtegi ausat poliitikut ega ärimeest. Selliseid riike ju on.
Hiljuti kutsus mind juttu ajama vanema põlve kirjanik, kellest ma kõvasti lugu pean. Mul polnud aimugi, milleks kutsus. Aga see selgus üsna peagi. Kirjanikul oli vaja saada pilti, kuidas elab ja töötab reklaamibüroo ning ta teadis, et ma olin ühes taolises (isegi mitmes) mituteist aastat leiba teeninud. Eks ma siis üsna muretult ja veidi nihilistlikult teda briifisin.
Aga kui me tunnikese pärast sõbralikult lahku läksime, oli mul sant olla. Hakkas tunduma, et see siiras mees võttis mu kerglast ja lihtsustavat juttu tõena ning nüüd ta läheb ja kirjutab teksti, kus mitmed reklaamimaailma tegijad on keskmised kehkadiveid. Ja mina olen aidanud tal seda pilti üles ehitada.
Ma mõtlen, et see on kirjaniku paradoks. Kui ta hakkab kirjeldama maailma, mille sees ta pole elanud, kipub kriitika kergesti tulema. Sportlased on pea kõik dopingutarvitajad, poliitikud riigi raha kantijad, kunstirahavas lorud. (Ainult kirjanikud ise vaevlevad katusekambrites ja valutavad südant, eks ole.)
Kuid mis on alternatiiv? Kirjutada vaid maailmast, mida hästi tunned, nagu soovitas Hemingway? Jah, aga paraku pole see omamaailm üleliia lai, ja ennast korrata kogu aeg ei taha. Ega siit head väljapääsu olegi.
Aga nüüd veel – me kõik oleme kirjanikuga sarnases rollis ja loome oma maailma, nagu kirjanik kirjutab raamatut. Loome oma peas ja loome teistele ümbrust ning inimesi kirjeldades ja kommenteerides. Ja kui meie maailm kipub hapuks minema, seal elavad vaid tüübid, kelle hulgas me tunneme end võõraste ja üksildastena, äkki tuleks siis korraks peeglisse vaadata ja järele mõelda, kes meid üksindusse mõistis.
