Peeter Sauter: Kellel on Eestis hea elada?
Mis saab, kui ühel päeval ilmuvad tänavatele ei tea kust trikoloorid, mis ei ole sinimustvalged, ja eraldusmärkideta mundrimehed võtavad enda kätte omavalitsushooned, et rahvas saaks välja kuulutada autonoomia.
On see tondi seinale maalimine? Võimalik. Aga küllap selline stsenaarium on liikunud paljudes peades nii siin- kui sealpool piiri. Ja mis on sellisel juhul võtmemoment? Mul on tunne, et võti on meie koduvenelaste taskus. Mida tahavad nemad? Kui rahul nad eluga on, kas neil võib tekkida tunne, et elukest on paari liigutusega võimalik muuta tunduvalt paremaks?
Nipp on selles, et igasugu võtmeid võidakse sinna taskutesse juurde sokutada. (Narva saab üleöö inimesi sisse ka tuua, nagu pronksiöö ajal toodi Tallinnasse venelasi Riiast ja turgutati neid tuliveega. Aga sellist olukorda saaks instseneerida vaid korraks, varsti hakkaks asi läbi paistma.)
Ja siin kerkib nähtavale dilemma.
Toon väga elulähedase näite. Kui teismeline laps ähvardab kodunt ära joosta, kuna ei saa piisavalt kommi, tal ei lubata juua ja suitsetada, siis lapsevanem võib muidugi ilmutada leplikkust ja oma nõudmistest taganeda. Arvestada tuleb sel juhul aga võimalusega, et lapse soovid muudkui kasvavad, ent vanema võimalused olukorda parandada aina kahanevad.
Ma ei tea, kas analoogia oli nüüd ilus, aga vahel jääb tunne, et vene kontingendiga Eestis on mõneti sama lugu – neil puudub selgus, mida tahetakse, kuidas soovitakse elada. Ajakirjanduses on korduvalt tähelepanu juhitud tõsiasjale, et kui leppida sellega, et vene noor ei peagi eesti keelt õppima, siis on see neile karuteene osutamine. Sest varsti jäävad nad tööturul kehva seisu ja üleüldse isolatsiooni ning me pole kõik kokku ikkagi õnnelikud ja rahul.
See on ülesanne nii venelastele endile kui meile – mida teha, et kõigil oleks Eestis hea elada. Ja lihtsaid lahendusi pole. Ehk pool lahendust oleks, kui kohale jõuaks arusaam, et olgu peale, võib-olla polegi elu hiigel-
ilus, aga tegelikult on see ikkagi parem kui mitmel pool mujal.
Enamasti jõuab hea ja halva arusaam pärale alles siis, kui inimene saab korra proovida, kuidas mujal on. Ega kapitalisti kana kitkumine võõreestlaselegi üleliia magus ole. Kuidas saaks venelastele tutvustada tõelist elu Venemaal, mis ei kattu alati Vene telesaadete iluga?
Sellele analoogiale mõeldes ma Narva pärast enam nii väga ei muretse, sest kohe piiri taga on trööstitu Ivangorod, kust narvakas käib toomas soodsat bensiini, suitsu ja viina. Neid saab sealt küll odavamalt kätte, aga näha on ka, et Ivangorodi rahvuskaaslane jaksab seda kõike osta sama vähe kui narvalane oma eurode eest Eestis.
Ja kuigi president Vladimir Putin rahvuskaaslasi koju kutsub, pole minna tahtjaid õieti näha.
Nii et ainus kärbes, mille pähepanekut tuleks karta, on nõuanne: miks ei taha te autonoomiat? Ja nüüd jään ma mõttesse. Mis saaks, kui me ise püüaks jällegi läbi mõelda, kuidas seda autonoomiat võiks pakkuda. Tagurlik mõte? Ma ei tea. Mõelge korraks näiteks Põhja-Iirimaale või Katalooniale. Kui pika vinnaga on niisugused rasked vastasseisud ja hõõrumised.
Igaks juhuks võiks meil olla tagataskus plaan, kuidas hädavajadusel pakkuda autonoomiavõimalust, mis oleks vastuvõetav ka meile endile. Eksin? Loodan, et eksin.
Aga seni, kuni mõtted peas keerlevad, soovitan eestlastel 9. mail kas või korra elus pronkssõduri juurest läbi käia ja aduda, mis seal toimub.
Kui varem oli mu hea tuttav rääkinud, et koduvenelased ei ole ühe mütsi all ja neid kokku liita on võimatu, siis pronkssõduri juures tekib tunne, et kas ikka on nii. Ühel päeval võib mingi sündmus nad liita küll. Siis oleks hea, kui see jõud oleks meiega, mitte meie vastu.
