Peeter Sauter: Mis koolis õpib õppima?

Vanasti räägiti, et kõige targem on inimene siis, kui ta lõpetab keskkooli. Sest siis on laiapõhjalised teadmised, aga pärast ülikooli lõpetamist on need spetsiifilised ja paari aasta pärast on teadmised veel spetsiifilisemad.

Tänapäevase gümnaasiumilõpetajaga on asi veel räbalam, sest teadmised vananevad kiiresti. Paar aastat pärast kooli on suur osa õpitust vananenud, ja mida kõrgem kool, seda kiiremini uuenevad spetsiifilised teadmised. Vaid algklasside tarkus jääb enam-vähem kehtima.

Äsja kuulsin kõrvalt arutlust, kuidas üks kirurg oli viimastel aastatel pühendunud tööle haigla juhatuses ja nüüd on kehvas seisus, sest kui teda uuesti juhatusse ei valita, siis kirurgiks ta ilmselt ei kõlba. Pole enam piisavalt proff ega kursis eriala uuendustega.

Tuttav elektroonikaprofessor, vanahärra, räägib, et ei jaksa ja ei viitsi hästi teadust teha, sest igal aastal tuleb läbi võtta tohutu ports erialast uuenevat materjali. Kui vanasti võis üht ettekannet pidada üle ilma aastaid, siis nüüd on eile kirjutatu ülehomme juba vana.

Humanitaaraladel on lihtsam. Pole mingit lineaarset arengut ega kaalukausse väärtuste jaoks. Ehk vaid humanitaarteoreetikud peavad vaeva nägema, et kogu uue kultuurispektriga vähegi kursis olla. Ja keegi tegelikult nagunii ei ole. Kõike uuenevat on selleks liiga palju. 

Need mõtted pääsesid mu peas veerema Tartus, kus tegime etendust, mille üks motiive on, et saime teatrikoolist diplomi justkui mitte millegi eest, ja see hakkas häirima. Nagu oleks koolil olnud vaja meist lihtsalt lahti saada.

Mina näiteks olin ühes diplomietenduses sõnatu sõjapõgenik. Ilmusin massistseenis hämarale tagalavale, seisin natuke, kuni näitlejad eeslaval rolli viskasid, nihelesin ning lõpuks sain minema hiilida. 

Teises lõputükis olin Mauruse koolis õpetaja. Pidin vaatama korra Indrekule mõtlikult otsa ja ütlema: “Mnjaa, nojaa, eks ta ole...” ning siis lahkuma väärikalt.

Selle eest saingi diplomi.

Koolivend Üloga oli sama lugu. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tegime kahemehetükki ja mõlemale turgatas pähe, et teeme seda sellepärast, et diplomitöö jäi tegemata.

Ainult et kui me kooli lõpul veel natuke midagi laval teha oskasime, siis nüüd, pärast kolmekümneaastast pausi, ei oska ammugi enam. Ja ära ei õpi ka. Pealegi tehakse nüüd teatrit sajal eri viisil, millest meil õigupoolest aimu pole. Ja ega me enam uusi trikke ka õpi.

Et kool peaks eelkõige õpetama õppima, on väga vana mõte. Aga ma ei tea, kui hästi teostatav. Keskkool tegi mulle pigem õppimise vastikuks ja õpetas, kuidas hakkama saada nii, et ei õpi mitte midagi. Mis on muidugi väärtus omaette. Hiljem on seda universaalset oskust vaja läinud mitmel pool.

Teatrikool oli tegelikult võimalus ise õppida, sest ega õppima enam sunnitud. Aga kui keegi selle ka välja ütles, siis läks see minu kõrvust mööda.

Ja seega olen läbi pidanud ajama tõsisemate ametiteta, mis väljaõpet eeldavad. Sest mis amet see kirjanik ikka on. Sellist tööd võib teha mu meelest igaüks.

See on nagu orkestri dirigent, kes on nii kehv muusik, et ei kõlba isegi trummi lööma. No las siis dirigeerib.

Jah, ma ei tea, kas kuskil maailmas on olemas kool, mis keskenduks lihtsalt õppimise õpetamisele. Et kui selle nõksu kätte saad, siis vaatad juba edasi, kas õpid ise või otsid mõne aineõpetaja.
Vist on õppimise õppimiseks ette nähtud elukool, ja mul on tunne, et olen selles alles algklassides. Õpetajateks on seal nii mu lapsed, naine kui ka mu head sõbrad. Aeg-ajalt juurdlen, mida nad mulle täna õpetasid ja üles andsid.

Kas õppimise enne surma ära õppida jõuan, on küsitav. Loobunud ma siiski veel pole.