Peeter Sauter: Olla või omada?
Kalamees püüab kala ilmselgelt püüdmise lõbu pärast. Kuigi eks ta naisele peab paar kala koju kaasa viima, muidu hakkab naine mossitama, kui mees jälle kalavinskid jalga tõmbab ja seljakoti selga vinnab. Eks kalamehel on kätte saadud kalast kindlasti ka hea meel, aga ta rõõmustab korraks ära, pistab kala kotti ja püüab rahulikult edasi.
Kes jääb oma kõige suuremat purikat taga igatsema, pole enam õnnelik kalamees.
Spordiga on veidrad lood. Seal on enamasti vaja mingi tulemus kätte saada. Tükk aega saab seda tulemust kasvatada, aga millalgi on selge, et tulemused enam ei kasva. See on kurb.
Ehk on seetõttu paremad sportmängud, kus tulemused kõiguvad sinna ja tänna ning olulisem on mäng mängu pärast, kuigi võit jääb muidugi võiduks. Aga sealgi selgub ühel päeval, et uueks hooajaks lepingut enam lauale ei panda. Nii et rahvasportlane on õnnelikum, kuna tema sport ei saa iial otsa.
Tjah, eks ütle seda usinale algajale, kellel maailmarekordid ja olümpiamedalid peas kumisemas. Aga ma olen näinud küll tippsportlast, kes siis, kui sport ühel päeval otsa sai, ei tahtnud enam sporti nähagi. Niisama sportida polnud tema meelest mingit mõtet. Kahjuks.
Kirjutamisega on samuti veidrad lood. Kui ma esimese või teise raamatu olin valmis saanud, tuli korraks hea tunne ja samas nõutus. Nii, raamatuid on nüüd tehtud. Mis edasi?
Olin küll juba algusest peale aimanud, et mulle meeldib kirjutada, aga raamatu ilmumine pettis korraks ära, et see on tähtsam. Võttis aega, enne kui hakkas kohale jõudma, et valmis raamatu küljes pole eriti vaja rippuda ja kirjutamise mõte on kirjutamine ise, ning et kirjuta palju tahad, kohale ei jõua iial. Kui sellega leppida, ehk ei tee siis ka üleliia kurvaks, kui saad vanaks kirjanikuks, kes enam kedagi ei huvita. Protsess jääb sulle alles.
Poliitikategemise ja abielu kohta ei oska arvata. On seal lõputu protsess või aetakse tulemusi ka taga? Ehk profipoliitik ongi see, kes tulemustesse ei klammerdu, aga teab, et juhtub, mis juhtub, homme tuleb ikka edasi minna.
Ja abielu koha pealt ma parem sõna ei võta, sest seda vigurit ma pole siiani selgeks saanud. Tundub vaid, et siin peab protsessi, trenni ja tööd kuidagi tagasi hoidma, mitte kiirustama medaleid saama, vaid tegutsema aegamisi ja ettevaatlikult. See jälle ei sobi minu natuuriga.
Võib-olla kalamehed on paremad abielumehed, ei mina tea. Aga kas abielus üldse on võimalik midagi kätte saada? Mis see siis oleks?
Et kättesaamine on oht ja protsessi nautimine oluline? Jah, ja kui sa seda tead, siis saad heal juhul kätte protsessi ning siis on sul jälle midagi pihus. Töö on selge ja hakkab tüütama. Niipidi vaadates ei tohi ka protsess iial liiga selgeks saada. Tegija peab suutma jääda rumalaks ja oskamatuks. See ei ole lihtne. Hea kui teised peavad sind profiks ja sa ise tead, et ei oska midagi. Aga nii on vist vaid väga kõvade meestega.
Ent kui oled kogemata kätte saanud nõutuks tegeva loteriivõidu, auhinnad ja loorberid, kas siis peab püüdma selle kõik käest anda, et pääseda tagasi alguse juurde? Ei tea.
Koer võib kaua aega oma saba taga ajada ja tal on huvitav, kuigi kõrvalt vaadates tundub see tegevus üsna kaheldava väärtusega. Aga kui on pikema sabaga koer, kes juhtumisi hea tuule tõttu saabki sabaotsa hammaste vahele, siis istub ta, saba suus, rumal nägu peas ja ei oska edasi midagi peale hakata. See on veel rumalam. Saba suust lasta ei raatsi, sai teda mitu aega jälitatud. Aga kaua sa istud, oma saba mõttetult suus. Kõht läheb ka pikapeale tühjaks.
