Peeter Sauter: Paneb mõtlema

Edward Snowdenist saame me mõtlema ilmselt veel palju ja paljude aastate jooksul. Kui palju meil peas mõtteid veeretada tuleb, sõltub mitmest asjaolust. Peatähtis on ilmselt see, mis saab Vene ja USA suhetest lähiaastatel.

Barack Obama Moskva-visiidi ärajätmine ei ole ilmselgelt vaid kosilase (või pruudi?) turtsakas tuju. Neid aurikuid, mille komandosillal (aga mis rollis, kellena?) nood mehed peavad seisma, pööratakse pikkamisi. Praegu nägime ilmselt pealt ühe pöörde algust ja kuigi kõigile on klaar, et uuest külmast sõjast pole profiiti võtta, ei paista ka alternatiivi.

Kerge on arvata, et Snowden oli vaid päästik ja pöörde juured on 20 aasta tagused (kui nõukaoht maailmas marginaliseerus), aga kui seda päästikut poleks olnud, mis siis saanuks? Hangunud supp oleks veel kaua laual olnud ja see poleks olnud ehk paha variant.

Miks Snowden on paratamatult siiski romantiline kangelane (kuigi USA teeks ilmselt ei tea mida, et seda oreooli Edwardi pea kohalt maha kiskuda), on ilmselt puhtpsühholoogiline. Mees astub vastu suurele jõule ja saab väikese võidu. Mees satub seepeale isolatsiooni, temast saab vaata et munk.

Muinasjutt stiilis persoon süsteemi vastu on meid alati erutanud. Mui­nasjutt? Snowden on ju päris! On. Aga küllap on juba praegu töös filmid ja raamatud superlekitajast.

Aga see superroll võib hääbuda. Sest ilmselt pole Venegi huvitatud selliste kangelaste suurekspuhumisest. Pole ju vaja, et neid tekiks ka Snowdeni varjupaigamaal.

Kui topeltspioon Kim Philby lõpuks 1969. aastal Moskvasse sooja tuppa lasti, avastas ta üllatusega, et polnudki KGB kindral, nagu talle oli mõista antud. Ja mees jäetigi isolatsiooni (okei, talle leiti kena naine). Kangelase Philby pildiga postmark trükiti alles pärast ülenapsatud (ja napsitanud) briti tippluuraja surma.

Narr ja nadi oli ka see, mis tasude ja loodetud aukraadide eest reetur Herman Simm tegutses. See paneb kukalt kratsima ja arvama, et inimene loob ise endast oma peas super­spiooni kuju, mida ta tegelikult pole mitte.

Nüüd ma pean vabandama. Snowden pole miski spioon. Tema oli vilemehena väljas ikka kodumaa kodanike õiglase kohtlemise eest (aga õigluse nimel tegutses arvatavasti ka Philby, kes hiljem avantüüris pettus).

Seega on väike hirm, et Snowden üsna varsti kaob ära (ilmselt tuleb teateid, et ta on elus ja häppi, aga meest tegutsemas ei pruugi me näha – vrd Julian Assange’iga). Arvatavasti on FSB juba praeguseks välja roobitsenud kõik, mis Edward Snowdenist roobitseda oli, ja arvatavasti oleks FSB-l, kui nad tahaksid, hoopis Edwardile huvitavaid jutte ameeriklaste elust rääkida, mitte vastupidi.

Ja mis seal Jeemenis praegu toimub. Meile antakse teada, et on Al Qaeda rünnakute oht. See saab usutavaks, sest evakueeritakse saatkondade personali. Ometi ainukesed laibad, mis vastasseisus tekivad, on käputäis moslemeid, kelle droonid maatasa põrutavad.

Tundub, et Al Qaeda on ohtlik eelkõige iseendale. Ja loomulikult kuuleme ka, kuidas neil olla olnud plaanis naftapuurtornide ülevõtt ja veel miskid pommipanekud.

Arvatavasti ongi see kõik tõsi ja selliseid plaane hakkab too seltskond pärast praegu (ja pisut aega tagasi Egiptuses) juhtunut varsti veel usinamalt pidama.

Eks ma pean siis õnnelik olema, et meie sõbrad on lugenud mu mõtteid juba enne, kui see kolumn trükimusta näeb. Vaevalt küll, et mu mõtted neid eriti üllatavad.

Ja tuleb veel üks ketserlik mõte. Nõukaajal oleks Moskvas iga hinna eest vaeva nähtud, et Ameerika neegerpresident maale tuua, vilepuhuja poleks toda kohtumist üles kaalund. Ja mis sellistes oludes Edward Snowdenist oleks saanud, ei taha kohe mitte mõeldagi.