Peeter Sauter: Turg on tore koht

Kirjanik A. H. Tammsaare ei käinud peaaegu kuskil. Kohvikusse vaatas vaid korraks üle ukse sisse ja tegi siis kiiresti minekut. (Aga see lubas tal vabalt kirjutada stseene, kuidas Karin lõputult kohvikus aega surnuks lööb ja küllap polnud Tammsaare naisele, Käthelegi, kohvikumaailm võõras, miks muidu Anton sel teemal kirjutada võttis).

Kirjanike liitu ei näidanud Tammsaare aastaid nägu ja lõpuks visati ta sealt liikmemaksu tasumata jätmise pärast välja. 

Aga turul kirjanik käia armastas. Keskturul. Teda peeti seal isegi suureks kalaasjatundjaks. Võib-olla meeldis Tammsaarele turul see, et seal ei pidanud keegi teda kuulsaks kirjanikuks ja ta sai patseerida muretult, turukorv käevangus. 

Tänapäeval on ses suhtes lihtsam, kirjanikuna võid minna ükskõik kuhu, keegi sind ära ei tunne. 

Ma nüüd ei tea, kas siin on mingit seost (et kas ma püüan Tammsaaret matkida), aga turul meeldib käia minulegi. Ehk sellepärast, et turumüüjad pole viisakalt neutraalsed nagu mundris poemüüjad, aga neist kumab läbi isiklik münt ja teinekord väike krutski. Mis siis, et enamik müüjaid on ülesostjad ja pakuvad sedasama hulgilaost toodud juurikat, mida poodki. Nõmme turul on oma kraami müüjaid rohkem, aga see kraam on kallim ka.

Viimati käisin Balti jaama turu kalasaalist grillimiseks värsket lesta otsimas. Ei olnud. Sain mingeid steike. Hiljem grillitud kala süües vaidlesime seltskonnaga pikalt, mis kala see ikkagi on. Pakkumisi tehti mitmeid. Laur oli veendunud, et see on ikkagi lest. 

Mina pakkusin aralt välja, et võib olla hoopis latikas. Aga tükid olid peenemat sorti ja ei sobind kuidagi latika laia kerekujuga. Vaidlus kestis, kujutage ette, pool õhtut ning jookide kahanedes sain aru, et õhus on abielutüli ja püüdsin leida teisi teemasid. 

Meenutasin ungari muinasjuttu, kus mees ja naine ei suuda kokku leppida, kas tee ääres hunnikus olid heinad või õled ja naine vihastas nii, et heitis pikali ja ei rääkinud enam sõnagi ning külarahvas kuulutas ta surnuks ja naine maeti maha. Mees oli muidugi nii kange, et ei öelnud, et naine polegi surnud, aga lihtsalt tülis.

Millalgi täheldasin, et grillitud kala sees (mida ma ise millegipärast ei söönud) oli pisike kolmeharuline luu, mis otsast hargnes veel kaheks ja mulle tundus, et vanasti olid küll latikal sihukesed luud.

Järgmisel hommikul me kala nime teemal vestlusi enam ei arendanud, kuigi mitu fooliumisse mähitud kalapatsakat oli veel alles ning Laur harutas need lahti ja lasi hea maitsta.

Hiljem, kui Laur oli koju läinud, ei pidanud ma vastu, sõitsin turule ja vaatasin, mis kala steigid need seal müügil on. Oli latikas. Minus oli loomulikult suur rahuldustunne ja vaikne võidurõõm, kuid ma otsustasin, et ei räägi sellest kellelegi. Ei rääkinud. Aga ainult seni, kuni pärastlõunal helistas Märt. "See, mida sa tursaks pidasid, oli latikas," ütlesin Märdile kohe. Ja Märt oli hoobilt nõus.

Nojah, nagu näete, leiab turult elu või turul käies võib elu mingitpidi hargnema hakata ja ajaviidet pakkuda. 

Võib-olla peaks oma raamatuid ka turul müüma. Istuks seal ja kui keegi võtab raamatu pihku ja kaalub, kas osta, siis ma võin rääkida, kui hoolikalt olen oma raamatut kasvatanud ja nuumanud. Võin pool raamatut ümbergi jutustada. 

Aga, turg pole raamatumüügiks siiski õige koht. Tasapisi sigineb mulle tunne, et raamatuid ei tohigi müüa, need peaks niisama kuskil kättesaadavad olema nagu lilled metsas ja aasal. 

Eks me sinnapoole liigume ka. Lennujaamast saab juba niisama raamatu kaasa laenata, paremas raamatupoes saab kohvikus pool raamatut läbi lugeda ja järgmisel korral teise poole. Tundub, et kuigi me selle vastu tõrkusime, hakkab kommunism siiski tasapisi saabuma. Ja kui raha enam ei kehti, siis jagab kartulikasvataja turul kartuleid niisama ja näo järgi, neile, kellest ta näeb, et neil on kartuleid tõesti vaja.