Peeter Sauter: Vana raud ja vanamehed
Mõlemad peame neid autosid aeg-ajalt remontima ja otsime loomulikult nurgatagusid garaaže (mitte esindussalonge), kus on veel mehi, kes korralikult keevitavad või näpu vahel on nõus mõne jupi korda tegema, mis teeninduses lihtsalt välja vahetatakse. Ja nii vanadele autodele tihti polegi osi laost võtta.
Oleme oma autode fännid ja rõõmsad orjad. Aastatega on neisse kõvasti raha sisse pandud ja nendega seigeldud. Müües mingit raha nende eest ei saaks.
Viimane kord ütles hea ja soodne remondimees mulle, et ta võib auto 3000 euro eest korda teha või 500 eest ära osta. Tal oli vaja auto mootorit ja ehk veel mõningaid juppe rahvarallidel sõitmiseks. Kratsisin kukalt. 500 eurot oleks mul ülehomme otsas, aga sellist remondiraha polnud samas kuskilt võtta. Ja nõrgemat uuemat panni kui see 155 kW nelikveoline ma liisida ei tahaks, isegi kui suudaksin.
Mu tuttav keevitab oma kastika täiesti uueks (või paremaks) masinaks ise. Ta on kunagi aastaid metallitööd teinud. Mina olen täielik siidikäsi.
Kunagi suutsin vähemalt žigulli piduriklotsid ära vahetada, karburaatori düüsi ja sõela puhastada, või üles leida, et Fordi elektrisüsteemi viga oli kondensaatori katte praos, aga nüüd on tunne, et kulutaksin mõttetult palju aega, kui midagi ise üritaksin remontida. Ja tulemus oleks nigelamast nigel. Pean leidma mõne vana kooli remondimehe.
Olen aru saanud, et uued autod lähevad veel kiiremini katki, neid õigupoolest ei remonditagi. Noored mehed polegi õppinud metalli treima või valtsima. Nüüd vahetatakse ainult juppe välja. Ja paljusid jupstükke polegi võimalik remontida, sest kui laager on kulunud, aga tuugalt raua sisse valtsitud, siis ei saa teda sealt kätte. Ainus võimalus on mingi suurem jupp tervenisti välja vahetada, ja see on kallis.
Sama on elektroonikaga, kui midagi selles peaks üles ütlema.
Meie oleme vanad onksid ja istume oma vanades pannides, tõsised näod ees.
Aga me pole ainsad. Kui venelane viis aastat tagasi Gruusiale kallale läks, sõitsid paljud sinna kohale tankidel T-55, mida hakati tootma pärast teist ilmasõda. See paneb imestama. Milleks nii vana tehnikaga sõtta minna? Sellised romud kõlbaksid ehk polügoonile õppusteks, aga veel paremini muuseumisse.
Grusiinidel olid kasutusel modernsemad relvad ja need ütlesid tihti lahinguolukorras üles, samas kui vanaraud töötas. Pealegi oli venelaste ohvitserkonna hulgas kindlasti vanu onkse, kes olid kunagi just samade tankide peal sõjakoolis kärutanud ja sarnaseid mitmes lahinguolukorras kasutanud. Nad teavad, mis sellised masinad suudavad.
Sedasorti tanke tehti 35 aasta jooksul valmis ligi 100 000 ja ilmselt on neid maailma pidi maha äritud rohkem kui ühtki Vene autot.
Tundub, et kogu see vanaraud jääb tiirlema vähemalt niikauaks, kuni on alles vanamehed, kelle noorusest see raud on pärit.
Samamoodi nagu jäävad maailma tiirlema metal- ja rokibändid, mis on samuti pärit nende vanameeste noorusest. Ainuke mure, et vanamehi, kes vanaraua rooli keeravad või rokilaval traati kisuvad, veel jätkub, aga taate, kes vanarauatüki kruustangide vahele keeraksid ja haamri-viiliga kallale läheksid, leiab üha vähem.
Ja ma ei tea, mis saab, kui varsti kogu auto 3Ds välja prinditakse, kuidas sellist remontida? Kas siis, kui kardaan puruneb, tuleb välja printida uus auto? Sest kõik jupid on vahetult seotud, mutreid-polte enam ei eksisteeri ja ühe tüki vahelt välja võtmiseks tuleks see välja saagida.
