Pendlimehe tänamatu töö
Aastavahetuse välispoliitika on olnud kurjakuulutav. Iisraeli ja Palestiina äärmusrühmituse Hamas vastasseis viis taas verevalamiseni ning Iisraeli vägede tungimiseni Gaza sektorisse. Lähis-Ida kriis, mis vahepeal oli vaherahuga kuidagimoodi külmutatud, lahvatas taas. Vene-Ukraina gaasisõda, mis oli samuti letargilises olekus, puhkes uuesti ning ähvardab jälle Euroopa soojata jätta.
Uue radikaalse maailmakorra sünd on ebatõenäoline
Need sündmused sunniks justkui tõdema, et maailma välispoliitiline kliima saab vaid hullemaks minna. Kuid nagu ei suudetud ette näha arenguid aastal 2008, ei tohiks nende näidete varal üldistada. Esiteks ei ole Lähis-Ida kriis ja Vene-Ukraina konflikt omavahel seotud. Esimese tõukejõuks on eelkõige Iisraelis lähenevad valimised ning võimuvaakum USAs. Moskva ja Kiievi nääklemise põhiküsimus on raha ning Kremli ambitsioonid oma mõjusfääri laiendada ja gaasirelvaga Euroopale survet avaldada on pigem allhoovused.
Mis puutub majanduskriisi, siis paljud on hakanud juba rääkima sellest, et kapitalism on oma aja ära elanud ning et on saabunud uutmoodi "ajaloo lõpp". Paraku ei oska ka sedaviisi ütlejad pakkuda, mis võiks asemele tulla. Et turg üksinda globaalset majandust reguleerida ei suuda ning et riik peaks majandusarengusse rohkem sekkuma, oli selge juba enne finantskriisi. See, et inimesed läksid tarbimushullusega liiale, oli samuti ammu näha. Seega toimub alanud aastal pigem kainenemine ja loodetavasti ka pöördumine vanade väärtuste juurde. Et mingi uus radikaalne maailmakorraldus sünniks, on küll raske uskuda.
Kesksed välispoliitilised küsimused olenevad USAst
Alanud aasta esitab suurima väljakutse USA-le ja tema uuele presidendile Barack Obamale. Finantskriisi pall hakkas teatavasti just USAst veerema ning sõltub just temast, kas see laviin suudetakse peatada. Ka kõik kesksed välispoliitilised küsimused olenevad USA soovist ja suutlikkusest. Juba praegu peaks Obama tegelema Lähis-Ida kriisiga. Temast ja ta meeskonnast oleneb, kas suure osa rahvusvaheliste vägede lahkumine Iraagist viib selle riigi kollapsini või mitte.
Vähetähtis ei ole ka Washingtoni roll Pakistani ja India suurema konflikti ärahoidmisel. President Ilves on arvanud, et Obama hakkab oma välispoliitikas suuremat tähelepanu pöörama Aasiale ning Euroopa roll tema "agendas" väheneb. Eestile on oluline, et Obama tugev välispoliitiline meeskond ei unustaks üle-Atlandiliste suhete tähtsust. Vene-Gruusia sõda ning Vene-Ukraina pinged näitavad, et ka Vana Maailma peltsebulidel tuleb silma peal hoida. Tagantjärele reageerimine on alati halvem ja palju kulukam kui kurja ennetamine.
Vene-Eesti suhetes ei tasu ka alanud aastal mingit läbimurret oodata, sest need suhted ei olene meist, vaid Venemaa ning NATO ja Euroopa Liidu üldistest suhetest. Saab näha, kas Moskva Lääne-vastane retoorika muutub veelgi jõhkramaks või viivad ka Venemaad tabanud majandushädad selle riigi arusaamiseni, et normaalsed suhted lääneriikidega on kas või pragmaatilistel kaalutlustel kasulikud. Eriti kui ei ole teada, milliseid uusi muresid võivad tekitada Venemaa islamistlikud lõunapiirkonnad.
On vist mõistlik arvata, et mingeid erilisi kataklüsme ei pruugi uus aasta välispoliitikas kaasa tuua. Pigem võib eeldada, et kõik need probleemid, millega tegeldi eelmisel aastal, kanduvad ka 2009. aastasse. Millisel kujul - see on muidugi kõige suurem küsimärk.