Anda ühiskonna poolt sissetulek inimestele, kes vanuse tõttu tõesti ei suuda enam tööl käia. Tundub küll, et juba praegu on valdav osa 65-aastaseid veel nii heas vormis küll, et suuta ja ka tahta vähemalt osalise koormusega mõnda tööd teha. Loodetavasti on see 15 aasta pärast veel rohkem nii. Ning enamik selliseid inimesi lausa vajab tööl käimist, et tunda end vajalikuna, suhelda, mitte tunda kõrvaletõrjutuna. Miks peaks nad siis riikliku poliitikaga tööturult ära tõrjuma? Sest pensioniea kättesaabumine on lisaks materiaalsele poolele alati ka vaimne märk, signaal nii inimesele kui tema tööandjale, et on aeg astuda kõrvale. Tihti kasutab tööandja seda tärminit otsese sunnivahendina, et töötaja viisakalt koju saata.

Loomulikult on siin ka signaal minuvanustele ja noorematele, et ainult riikliku pensioni peale oma helget tulevikku ei tasu rajada, mingid säästud tuleb ise ka elu jooksul kõrvale panna. Loodetavasti seisab meil ees suhteliselt rahulik aeg ilma niisuguste ühiskondlike vapustusteta, mis kogutud säästud ära nulliks. Seegi vast üks hea põhjus, miks hoida pöialt euro kui pikaajaliselt kindla vääringu käibele saamiseks.

Sel teemal sõna võtmisel peaks kõigepealt vaatama, keda see muutus üldse potentsiaalselt puudutab. Kui Keskerakonna seenioride kogu ehk pensionärid eelmisel nädalal pensioniea tulevase tõusu vastu ägedat protesti tõstsid, siis oli see küll ju üsna ettearvatav ja näiliselt asjakohane, aga tegelikult võtavad nad sõna just nimelt teemal, mis neid endid enam kindlasti ei puuduta. Või kui puudutab, siis pigem sedapidi, et nende tulevane pension on sellevõrra tõenäoliselt pisut suurem, kui pensionil olijaid kokku jääb vähemaks. Puudutatuna peaksid end tundma eelkõige praegused 50nda eluaasta piiril inimesed ja neist nooremad. Seega debatt pensioniea võimaliku tõusu üle aastaks 2024 olgu üldse eelkõige keskealiste ja nooremate asi.