Küsimus ei ole selles, et inimeste huvi tööhõives osalemiseks oleks madal, takistuseks on pigem see, et eakatel on töökoha leidmine äärmiselt keeruline. Olles vestelnud erinevate osapooltega, võib öelda, et mure töökoha kaotamise pärast tekib paljudel juba 50ndate eluaastate lõpus. Tekib ebakindlus töökoha säilimise ja tulevikuväljavaadete osas. Tekivad stress ja pinged.

Pensioniea tõusu peamiseks eesmärgiks on muuta meie pensionisüsteem jätkusuutlikumaks. Olukorras, kus üks kolmandik riigi elanikkonnast on eakad, tekib paratamatult ühel hetkel küsimus, et kes hakkab rahastama nende pensionimakseid. Probleem ei ole selles, et inimesed ei tahaks töötada ja läbi maksutulu pensionisüsteemi elus hoida, probleemi juured ulatuvad sellest mõnevõrra kaugemale. Juba mitmeid aastaid on räägitud äärmiselt intensiivsest väljarändest ja noorte suundumisest nii-öelda „uutele jahimaadele“. Ainuüksi 2015. aastal lahkus Statistikaameti andmetel riigist 6700 inimest. Lisaks väljarändele on viimasel ajal hakatud järk-järguliselt sulgema ettevõtteid ja tehaseid. Näiteks on lubanud Viru Keemia Grupp koondada lähiajal 500 inimest ning Vastse-Kuuste lihatööstuse sulgemise tõttu jäävad töötuks 40 inimest. Riigisektor ise on välja hõiganud, et plaanib 2016. aasta lõpuks koondada 750 inimest. Need on vaid üksikud näited paljudest, mis tekitavad inimestes ebakindlust.

Kahtlemata on riigi püüd pensionisüsteemi jätkusuutlikkust garanteerida positiivne, kuid vastust ei ole siinkohal antud küsimusele, et kuidas leitakse inimestele mõistlik rakendus ja osalemine tööhõives. Ei tasu rääkida sellest, et eakate inimeste kvalifikatsioon või tööpanus ei soosi tööhõives osalemist. Tihti on eakate inimeste võimekus ja profiil võrdne või isegi parem nooremaealistest, kuid hetkedel, kui majanduses läheb kehvasti ja toimub üleriigiline koondamine, koondatakse ikka pigem neid kellel pensioniiga lähemal. Esmalt tuleb lahendada probleem, kuidas leida eakatele mõistlik rakendus ja kuidas säilitada võimalus käia tööl. Kui spekuleerida teemal, et pensioniiga võiks tulevikus olla 70 eluaastat, peaks selle numbri juurde olema selgelt lahti kirjutatud ka meetmed, mismoodi garanteeritakse neile inimestele kuni pensioniea saabumiseni tööhõives osalemine mõistlikel ja ausatel tingimustel. Vastasel juhul ei vähene ka inimeste püüd leida paremaid elutingimusi välismaal.

Paindliku pensioniea temaatika paistab nagu ettevaatav meede nende inimestega tegelemiseks, kes tulevikus enne pensioniiga töötuks jäävad. Pensionile jäämine või tööhõives jätkamine ei tohiks olla õnnemäng või loto, vaid see peaks olema inimese enda valik.