Pidulik vastuvõtt külarahvale
Külaelu muudab turvaliseks eelkõige see, et inimesed tunnevad üksteist, tekib ühtekuuluvustunne, soov üksteist toetada, suhelda, koos midagi toredat teha. See aga ei tule iseenesest — keegi või miski peab tõuke andma.
Kutsed kogu külale
Kuhjavere küla Viljandimaal ärkas uuele elule 1998. aastal. Eelkõige seetõttu, et kuulsime positiivseid näiteid kohaliku elu edendamisest mujal ning kohe tekkis küsimus — miks ei võiks nii ka meie külas olla?
Meie küla tugevuseks on siinsed inimesed ja traditsioonid. Selle eest oleme saavutanud mitmel tasandil ka tunnustust, sealhulgas aasta küla tiitli üleriigilisel konkursil paar aastat tagasi.
Üks ühistegevuse algaastail sündinud tava on külavanema vastuvõtt 24. veebruaril. On ju päris selge, et vabariigi presidendi vastuvõtule külade rahvast peaaegu ei pääse, samas on tegu ühe enim elevust tekitava sündmusega.
Nii tuligi minu abikaasa Urve mõttele, et miks ei võiks sarnaselt presidendi vastuvõtuga ka külavanem oma külas midagi korraldada. On ju meiegi inimesed austust ja tunnustust väärt.
Et mitte häirida õhtut teleri ees, valisime vastuvõtu algusajaks pärastlõunase tunni. Algul kutsusime kõige aktiivsemaid, hiljem laienes see juba tervele külale.
Iga kord on saadetud välja kirjalikud kutsed, oodatud on oma küla inimesed, aga lisaks ka naaberkülade esindajad, koostööpartnerid, poliitikud, ajakirjanikud.
Alati on tänatud inimesi eelmise aasta panuse eest külaelu edendamisse. Laual on suupisted ja vahuvein, et soovida üksteisele õnne ja edu ning riigile iseseisvuse jätku. Eks see ju iseseisvus olegi, et meie ise seisme oma vabaduse eest ja vastutame oma riigi ees.
Võimalus kiita ja tänada
Viimastel aastatel oleme andnud välja aasta teo/tegija tiitlit — see on kordamööda külaperede hooleks jäetud. Esimesel korral teenis aunimetuse Passaia talu pererahva korraldatud jõuluõhtu metsaserval lõkketule ääres.
Esialgu tekitas nii pidulik ja tähtis sündmus nagu vastuvõtt ka veidi kõhedust — mida selga panna, kuidas käituda? Neid muresid aitasid leevendada mõned etiketiteemalised ühiskoolitused.
Võin kinnitada, et tunnen uhkust oma küla ja siinsete inimeste üle. Tavatseme öelda, et meil pole kooli, kõrtsi ega kirikut, aga see-eest on meil suurepärased inimesed.
On tuntud tõsiasi, et eestlane on kitsi kiituse ja tunnustamisega. Vabariigi aastapäev on igal juhul üks selline võimalus oma inimestele tänu avaldada.
Igale külavanemale võiks vastuvõtt olla uhkuseasi, tuleb lihtsalt leida oma küla jaoks sobivaim vorm, kuidas seda teha. Olen kuulnud üksikutest katsetest sarnast vastuvõttu korraldada, seepärast kutsun kõiki külavanemaid üles seda tegema.
See tähtsustaks ka külavanema institutsiooni ning oleks inimestele rohujuure tasandil tunnustuseks. Mina valmistun oma kümnendaks vastuvõtuks ja loodan, et sellest saab riigi sünnipäevale vääriline sündmus.
