Piimal pole välismaast pääsu
Eesti elatustase pole veel nii kõrge, et suudaksime keskeurooplase või skandinaavlasega võrdsel hulgal juustu süüa – see tähendab, et peame umbes 40% siin toodetud piimast Eestist välja viima.
Piimatöösturid ütlevad ikka, et parim turg on koduturg, millele järgnevad lähinaabrite turud. Kui me aga vaatame oma naabrite piimabilanssi, siis soomlased toodavad 10–15%, lätlased 20–25% ja leedukad lausa 50% sisetarbest rohkem.
Paljud ELi riigid hingavad kergendatult, et neil puudub selline võimas piirinaaber nagu Venemaa. Kuid samas kadestavad vähemalt nende riikide piimatootjad meid asukoha tõttu.
Meie piirinaaber on maailma suurimaid piimaimportijaid, mis peaks vähemalt teoreetiliselt meile suure eelise andma. Seda võimalust Eesti tööstused jõudumööda ka kasutavad, müües Vene turule nii juustu kui ka poepiimatooteid.
Riskida pole mõtet
Paraku on meie suur naaber äraarvamatu ja enamik piimatööstusi ei julge arutuid riske võtta. Eksport võib päevapealt mõnel suvalisel poliitilisel põhjusel lõppeda, suvised tellimused on kordades väiksemad, hinnatase ei rahulda jne.
Meil on küll piisavalt vaba töötlemisvõimsust piima-, lõssi- ja vadakupulbri tootmiseks, kuid sellega kaasneb kaks probleemi. Tava-aastatel võib ainult 2–3 kuul aastas saada pulbripiima eest juustu või poes müüdava piimaga sama hinda, teistel kuudel on nn pulbripiima hind oluliselt madalam.
Teine mure on selles, et pulbri tootmisel on AS Tere sisuliselt monopoolses seisundis ja tema maksetähtaegadest kinnipidamine ei ole kõige korrektsem.
Euroliitu astudes olid meie ootused sealsete turgude suhtes kõrged ja nii Eestimaa Piimatootjate Ühistu, Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liit kui ka Laeva Piimaühistu müüsid aastatel 2004–2007 enamiku oma piimast Terele. Paraku ei oodanud meid sellel turul keegi, tekkisid makseraskused ja Euroopa vallutamise plaan luhtus.
Vaadates, mis Eesti piimatööstustega seitsme aasta jooksul on juhtunud, võiks rahvuslikust seisukohast võttes rahulgi olla: Põlva, Rakvere ja Rapla piimatööstused on väliskapitalilt tagasi ostetud.
Rekonstrueeritud on Saaremaa piimatootjatele kuuluv tööstus ja ka kõikjal mujal on töötlemise tänapäevastamisse jõudumööda investeeritud. Paraku on töötlemisvõimsust ja piima kokkuostu suurendanud mõnevõrra vaid Põltsamaa Meierei ja seetõttu peame jätkuvalt osale kohalikust piimast otsima head töötlejat väljastpoolt Eestit.
Vallutusplaan nurjus
Usun, et enamikule meie piimatootjatest meeldiks nn Soome variant, kus kogu piim töödeldakse ümber piimatootjatele kuuluvates meiereides. Või vähemalt Leedu variant, kus kolm rahvuslikule kapitalile kuuluvat nüüdisaegse tehnoloogiaga piimanduskontserni töötlevad piima efektiivselt ja ekspordivad piimasaadusi suurtes kogustes nii itta kui ka läände.
Teoreetiliselt võiks ka Vene investorite tulek meile täiendavalt turgusid avada ja nõudlus piima järele kasvaks vähemalt sedavõrd, et kõik võiksid seda töödelda Eestis ja saada selle eest ka jätkusuutlikku hinda.
