Piimatootjad valiku ees
Ivari Padar väitis ühel hiljutisel esinemisel, et Lõuna-Eesti karjamaadel on lehmi vähem kui meeleavalduste aegu Brüsseli tänavatel. Nali naljaks, aga lehmade arv on meil tõepoolest vähenemas.
Seni kuni Eesti ise põllumajandusmasinaid ei tooda, on meie toiduainete eksport jätkuvalt oluline, et piiri tagant toodavate masinate importi tasakaalustada. Turg tühja kohta ei salli, ja kui meie toorpiimamaht väheneb, leiab siia tee naabrite piim.
Samas sobivad meie tööstuste tootmisvõimsused siinsele turule ning kuna piimandusse on tulemas mitmeid lisainvesteeringuid, võiks suurenemine toimuda ekspordi osas.
Masinaühistute loomine
Pole lihtne öelda, kas piimatootmine peaks koonduma suurtesse farmidesse ja väiksemad tootjad peaksid töö lõpetama – kõik sõltub kulubaasist. Farmer peab valima, kas suurendada loomade arvu, et tekiks kulutustele vastav käive, väärtustada toorpiima kallima toote abil või suhtuda tootmisesse kui hobisse, mida tuleb ülal pidada muude tulude arvelt.
Kahe esimese valiku korral tuleb ilmselt arvestada ka ühekordsete täiendavate kuludega. Samas on väiketootjate eelis suurte ees paindlikkus, mis lubab muutustele kiiresti reageerida. Seega võib väikeettevõtteid nimetada kasvulavaks. Aga kuidas tagada nende säilimine?
Kui see on ühiskonnale tervikuna vajalik, peaks sellist elustiili toetustega elus hoidma. Kuid praegust keerukat keskkonda arvestades on toetuste suurenemine vähetõenäoline. Toetuste alternatiivina tuleb kõne alla kulubaasi vähendamine ühistegevuse kaudu ehk masinaühistute loomine.
Usun, et paari naabriga kokku leppides võib leida märkimisväärseid võimalusi kulude kokkuhoiuks. Kohtumine Rootsi piimatootjaga, kus tootmine toimis tänu nelja pere peale loodud masinaühistule, kinnitab, et see võiks toimida ka meil.
Rahastamise võimalused
Muutused piimaturul on elavdanud ka investeerimistegevust. Rahastatakse taotlusi, kus riskide maht on läbi kaalutud, vajalik maksevõime ei ole planeeritud kümneprotsendilise loomade arvu suurendamise kaudu ja projekti saab lisada ka oma rahalist panust. Kindlasti ei tohiks alustada suurt investeerimisprojekti, kui eelmistest aastatest on võlgnevusi.
Praktika näitab, et uue laudaga kaasneb alati ootamatuid kulusid, mille katmiseks peab olema varusid. Suurt kulude kokkuhoidu ja müügimahtude kasvu, mille arvelt vanu arveid maksta, ei saa kohe loota. Tegelda tuleks ka ehitushindadega, võrrelda neid valmis lautadega ja leida vajadusel odavamaid lahendusi.
Investeerimisplaane soovitan teha aasta keskmise hinnaga, 4 krooni liitri kohta – siis ei tohiks rahavoolisi probleeme tekkida ja parema tulemuse korral saab moodustada reserve, et tuleviku ootamatusi pehmendada. Kui need aspektid on paigas ja projekt läbi arvutatud, ei peaks selle rahastamisega probleeme tekkima.
Pikas perspektiivis on piimatootmine jätkusuutlik tegevus, mis on mõistlikult majandades ka igati kasumlik. Riigile peaksid olulised olema nii väike- kui suurtootjad, kuid ainult toetustele siin loota ei saa.
Olukorda saaks parandada ühistulise tegevuse kaudu ning lisaks naabritele on tähtis ka sisuline koostöö pankade ja tööstustega. On vaja, et partnerid tunneksid endid partneritena ja koostöö oleks mõlemale osapoolele meeldiv, kasulik ning arusaadav. Jätku piimale!
