Pikk eksam terveks epohhiks
Kui sa elad ja töötad hariduse sees, siis pole midagi tähtsamat sellest, et pea oleks veest väljas. See nõuab pingutamist, sest haridusseadustik ja kõrgemate õppeasutuste autonoomia on oma olemuselt vastuolus.
Veelgi enam – vastuolu on ka selles, et kõrgem õppeasutus on ühtaegu nii õpetamis- kui ka teaduskeskus, ehkki mitte kõik ei saa teadusest ühtviisi osa. Püsib ka vastuolu üksikute teaduste vahel, näiteks matemaatika hind on teistsugune kui patoloogilisel anatoomial. Ja nagu meditsiinis eristatakse plaanilisi ning erakorralisi lõikusi.
Muus elus on erakorraline näiteks kõik see, mis toimub Vabadussamba ümber. Monumendid on ju vaatamiseks, mitte remontimiseks. Seevastu haridusasjade (ümber)korraldamine on täiesti plaanipärane tegevus, ehkki ei saa eitada, et valimised seda teravdavad ja politiseerivad.
Häda ei alga aga sellest, et valimised toimuvad. Häda on selles, et enne tulemusi on nad üldiselt spekulatiivsed, samas kui haridus ise on alati väga konkreetne. Umbes nagu Lydia Koidula eksam koduõpetaja kutse saamiseks. See toimus Tartu Ülikooli juures 15. novembril 1862 ühel ja samal päeval kokku tervelt kaheksas aines.
Muutus muutuse otsa
Hilisem Koidula lõi omal viisil terve epohhi. Tundub, nagu tahetakse luua Eestis nüüd koguni mitut epohhi. Kas jõud on eelnevalt läbi katsutud?
Ma ei küsi nõnda jutujätkuks. Eesti Maaülikooli nime on muudetud korduvalt, aga ikkagi ei lange see paberikeeles ega Interneti-maailmas kokku, nagu ta on mõlemas erinev ka Tartu Ülikoolil, Tallinna Tehnikaülikoolil ja Tallinna Linnaülikoolil. Detail küll, aga...
“Epohhi” all mõtlen ma nende muudatuste kogusummat, mille järel on muutunud kogu meie suhtlemine nii isekeskis kui ka terve maailmaga. Alates mobiiltelefonist ja lõpetades digi-TVga. Ma ei jumalda neid, ent fakt on fakt, kusjuures need ei pruugi saada töökindlaks kohe algusest peale, nagu näitas kogemus digiretseptiga.
See on aga kõigest üks epohh. On ka teine: Eesti teaduse areng rahvusvahelisest evalvatsioonist ehk hindamisest 1991–1993 kuni uue hindamiseni tänavu ja järgmisel aastal. Tookord räägiti korduvalt buldooseriefektist lükata võimalikult palju asju kokku. Peamiselt oli siis kõne all produktiivsete uurimissuundade arv.
Eesti teadus on olnud aga küllaltki kohanemisvõimeline. Nüüd on päevakorral mitte suundade arv, vaid kõrgemate õppeasutuste hulk, kusjuures tänini pole selge, mis see kõrgem õppeasutus üldse on.
Minu ja paljude teistegi jaoks algab niisugune asutus korralisest professuurist, õigusest õpetada doktorante ning töötada koos järeldoktoritega. Ehitada kirikut keset küla ehk jätta igale praegu toimivale õppeasutusele paariks aastaks hingamisruumi saaks ainult ühiskondliku kokkuleppe alusel. Kui seda seadus(t)e kaudu teha, ongi kõrgharidus ka valimiste vahel politiseeritud.
Künklik tee teaduseni
Eesti Maaülikooli valitsuses tõstatus küsimus, kuidas koos kraadiharidusega reguleerida ka kõrgemat kutseharidust. Võiks kaaluda varianti, kus viimast saab omandada kolmes faasis.
Esimene seisneks filoso-ficum’is, mis kraadiharidust veel ei anna, kuid lubab töötada kutsealal ja jätkata õpinguid töö kõrvalt. Selles pole midagi uut, aga selle hinnaks on õpinguaja pikenemine ja varjuküljeks stuudiumi ebaühtlus.
Teine oleks magistrikraadini jõudmine kõrvuti akrediteeritud kutseharidusega või kutse omandamine väljaõppinud meistri käe all. Ka selles pole midagi uut, kuid see eeldab lahendust meistrile õpetamistasu maksmisel. Pearaha praegune loogika meistritasu ei luba – ja ometi on iga hea meister huvitatud sellest, et keegi tema oskusi edasi viiks.
Kolmandana võib kutset olla vaja täiesti uuel alal, kus täiendus- või ümberõpe on otstarbekas hoopis mõnes teises ülikoolis või koguni väljaspool riiki. Nagu näiteks kogu energeetiline konversioon koos rohelise ja taastuva energiaga ning tuumaenergeetika võimalused.
Siin on küsimusi, mida saab lahendada iga ülikooli autonoomia piires, ent kõikjal pole üldistused võimalikud, sest ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide struktuurid on erinevad.
Eesti Maaülikoolis ei saa õpetada esimese viiuli kontsertmeistreid, neid õpetatakse Eesti Muusikaakadeemias ja tegelikus orkestritöös. Tallinna Tehnikaülikoolis puudub “kliinik” autodele ja vastav erakorralise meditsiini osakond, ning autode perearstindust ehk lahendust, kus kogenud lukksepp tunneb nii abikaasa kui ka laste masinaid, õpitakse töökoja pukil või kanalis, mitte ühe firma laboris.
Ükski nendest küsimustest pole kerge. Seda näitab ka bakalaureusetööde tase, mida minu arvates ei saa lahendada skandaalide haaval (isegi Kreutz-,wald lõpetas kooli suurivaevu). Aga mida annab teha, on ainekavadele püstitatud nõudmiste ülekandmine tingimusel, et õppejõud on piisavalt suure manööverdamisvõimega.
Sellega on probleeme, sest esimestel kursustel tuleb noor inimene teaduse juurde alles tuua ja pole sugugi kindel, kas ta sinna üldse jõuab. Rääkimata sellest, et on iseasi, kas sa õpetad anorgaanilist keemiat tulevastele arhitektidele või ehitusinseneridele (selle näite aluseks on värskeimad uudised Vabadussamba seest ja eest).
Ristisõdade ohvrid
Oma 4. juuni otsusega muutis Tartu Ülikooli nõukogu ülikooli juhtimist. Võiks öelda, et mõnel määral on ülikooli raha- ja akadeemilised asjad teineteise suhtes sellega senisest rohkem lahutatud.
Kuni kõik kopsud-maksad on aga läbi proovitud, kulub vähemalt neli aastat, sest me ei tohi unustada kaht asjaolu, mis väga kiiresti lihtsalt ei toimi.
Neist üks on kõrghariduse regionaalne mõõde, filiaalide ja muu sarnase olemasolu. Nagu tunnistas ühes eravestluses põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder: üliõpilane vajab kas või alateadlikult ühist akadeemilist kogemust koos teistega üle riigi või koguni riikide vahel. Elukohajärgsest diplomist selleks ei piisa.
Teine on sellesama hariduse riikidevaheline mõõde, koostöö piirkonnas, mis haarab ala Islandilt Moskvasse ja võrdub ligikaudu Põhja-Euroopaga.
Valgevenes tuleb maid parandada teisiti kui Sirgala taga, rääkimata sellest, et Vene Föderatsioon on kosmoseuuringute riik, mida Eesti, hoolimata oma ajaloolistest teenetest astro- ja atmosfäärifüüsikas, veel ei ole ja üksi ka olla ei suuda.
Hetkel me veel ei tea, kuidas kirjutatakse kõrgem põllumajandusharidus sisse Euroopa Liidu strateegiasse nimega CAP II, kuid pole usutav, et see sealt üldse välja jääb.
Niisiis kestab meie eksam epohhile 1991–2011 tunduvalt kauem kui Lydia Jannseni eksam omal ajal. Ja ka aineid on meil rohkem kui kaheksa.
Sellepärast tahaksin hoiatada oma kolleege, et me ei hakkaks kõigepealt jagama maid teemal “Kes on kõige kaunim ilma peal?”.
Selles peitub oht, sest valimiste alates võib kõrgharidus olla ühtaegu nii trump kui ka kirstunael. Teiseks ei tule meist keegi ristisõdadest veretult välja. Mitte keegi.
