Piret Tali: Viimased isemajandajad on kadunud ehk lugu onu Jüri koerast

Vahel tundub, et minustki on saanud onu Jüri koer, kes krabisevate pakenditega harjunud ega oska enam lihtsast ja algupärasest toidust lugu pidada.

Jüri töötas suurfarmis elektrikuna ja pidas alati mõnd koera. Üle kõige armastasid need koerad konte ja liha (suurfarmis ikka tuli loomade tapmist ette), aga olid rahul ka pere toidulaua pudemetega. Kes see neile ikka poest süüa ostis.

Kui poodi tulid müügile ilusa värvilise paberiga koerakonservid, ostis Jüri naine Maimu nendegi koerale ühe. Telekas ju reklaamiti ka. Koer ei pidanud seda tähelepanu vääriliseks ega vist ka mitte toiduks. Prooviti kord-paar ja jäeti asi sinnapaika. Kuigi pühade puhul ju tahaks loomalegi paremaid palakesi pakkuda. Loom, sunnik, ei võtnud neid aga suu sissegi.