Soome presidendi volitusi on pidevalt kärbitud ning tegelikult langetab kõik tähtsamad otsused valitsus. Riigipea on soomlaste jaoks poliitiline majakas, nii ei riski valitsus astuda samme, mis lähevad vastuollu presidendi seisukohtadega.

Soome presidendid ja Eesti

Paljud nõukaaegsed inimesed meenutavad heldimusega Urho Kaleva Kekkoneni, kes käis Käärikul suusatamas ja saunas viina viskamas.

Tema aegadesse langes ka reisilaevaliikluse avamine kahe riigi vahel, Soome turistid, kelle käest sai purukummi, teksasid ja kilekotte, ning mõistagi Soome televisioon.

Seevastu Mauno Koivistot meenutatakse teatava kibedusega hinges. Tema aeg kattus Eesti iseseisvuse taastamisega ning talle heidetakse ette, et ta seda protsessi innukalt ei toetanud. Koivisto on inimeste mällu sööbinud kui mees, kes ei tahtnud “Gorbatšovi paati” kõigutada. Tegelikult ei olnud Koivisto Eesti saatuse suhtes sugugi ükskõikne – ta lihtsalt lähtus riiklikest huvidest.

Martti Ahtisaari isiklikult erilist jälge Soome–Eesti suhetesse ei jätnud, tema oli eelkõige rahvusvaheline mees, aga just Ahtisaari ajal sai teoks Soome firmade massiline tulek Eestisse, et mitte öelda Eesti ülesostmine.

Halonen oli ja on tõeline Eesti fänn, ta külastas meid kümneid kordi nii ametlikult kui ka mitteametlikult, hulkus tihti Saaremaal ja Haapsalus ringi, asus usinalt õppima eesti keelt.

Haloneni aega langesid ka Eesti jaoks nii olulised sündmused nagu liitumine Euroopa Liidu ja NATOga. Euroopa Liidu suunal oli Halonen meile täiesti arvestatav eestkostja.

NATO kui tabuteema, seni veel…

Raske öelda, milliseks kujunevad Sauli Niinistö suhted Eestiga. Kuna Niinistöl on rahandusalane taust, saavad need ilmselt olema pragmaatilised, mis, arvestades kahe riigi järjest rohkem läbi põimunud majandussuhteid, on ka igati normaalne.

Eestil on huvitav jälgida, milliseks kujunevad Niinistö Soome suhted NATO ja Venemaaga. Soome ja Soome presidentide suur huvi hoida Venemaaga häid suhteid on üldteada. Samas on Venemaa tulevik viimaseid arenguid arvestades ebaselge ja kui seal mölluks läheb, kannatavad selle all nii Soome majanduslikud huvid kui ka strateegiline olukord.

Presidendivalimiste eel pakkusid vaatlejad välja, et küllap tuleb juttu ka Soome ühinemisest NATOga. Et tegelikult on Niinistö üsna NATO-meelne ja küllap ta “kapist välja” tuleb.

Midagi sellist ei juhtunud. Presidendikandidaat, kes võtab hoiaku NATO toetuseks, sooritab poliitilise enesetapu. Kui ikka 2/3 soomlastest on NATO vastu, siis sillä siisti.

Presidendi ja arvamusliidrina saab Niinistö tahte korral aga hakata vaikselt soomlaste hoiakuid NATO suhtes muutma. Miski siin muutuvas ilmas pole ju kivisse raiutud, sealhulgas soomlaste veendumus, et suure konflikti korral suudavad nad end nagu Talvesõjaski ihuüksi kaitsta.