Pole algust ega lõppu

 (2)
                     
Maaleht
Pole algust ega lõppu
Foto: Sven Arbet

Eesti Televisioonis läinud nädalavahetusel näidatud telemängufilmi “Pimedad aknad” tituleeriti pisut enne selle taasesitamist kohe legendaarseks! Tule taevas appi, mille pärast?

Mida üldse tähendab sõna “legendaarne”, mis vähemasti meil Eestis on igal kirjakummardajal viimasel ajal lausa varnast võtta. Muinaslooline, ebaharilik, enneolematu, imepärane? No kuulge!

Sügavmõtteline ja äraseletatud

“Pimedad aknad” körtsiti kokku enam kui 40 aastat tagasi. Nõnda, et õmblused paistavad igal pool silma. Pole kontrollinud, kuid ei suuda uskuda, et omaaegnegi kriitika sellele filmitaiesele just teab kui pika pai tegi. Pigem vastupidi. Päris karm kriitika oli meil omal ajal. Kange ja kunstiliselt konstrueerituna tundus see film siis, palju pole asi paranenud ega muutunud ka seistes.

Film nimelt oma esialgsel kujul hävis tulekahjus ning seisab nüüd pisut teistsugusena ning uuenenuna meie ees.

Näitlejate kadunud hääled on asendatud kaasaegsetega. Sageli häirib, eriti tundlikuna mõeldud kohtade peal, vilets diktsioon ja summutatud pobin.

Palju filmi näilisest sügavmõttelisusest läheb nõndaviisi kaduma. Aga kuulates repliike, millest aru saad, pole sellest ka ilmselt eriti kahju. Film nimelt ei tule kusagilt, venib hirmsasti ning lõpuks ei vii ka kusagile välja.

Ei aita näitlejate nägudele manatud sügavmõttelised ehk äraseletatud ilmed.

“Pimedates akendes” korduvad pea kõikide Eesti kunsti poole sirutuvate filmide hädad: punnitatakse ja punnitatakse, aga ei midagi.

Sestap on lausa kahju filmi värvatud nii mõnestki heast näitlejast nagu Katrin Välbe, Ita Ever, Endel Pärn ja miks mitte Ada Lundver. Oo, miks te ei lase neil oma headust ilmutada, käis kogu aeg peast mõte läbi.

“Pimedad aknad” on vist ka ainus võimalus näha ning meenutada meie teatri varalahkunud lootust Jaak Tamlehte. Kena mees oli ja küllap ka andekas.

Väga kandev osa on persoonil nimega Mariana Taraszkijeviczòvna-Leoveer-Thaling. Kes või mis ta seal ometi on?

Teisalt, ja siin seisneb paljude Eesti filmide tõeline väärtus, me saame neid korüfeesid lihtsalt näha, meie, kes me oleme neid ehk näinud ka hiilgerollides.

Me võime need vaimud uuesti välja kutsuda filmiinimeste kujul. Praegused vaatajad aga ehk ei saagi aru, miks üks või teine mutt või onkel seal üldse istub, mõistmatult piinatud ilme näol.

Filmile stsenaariumi annetanud Lilli Promet teatavasti viibis Saksa okupatsiooni ajal Vene tagalas ega mõistnud mõhkugi, mis siin tol ajal sündis. No miks ta siis sellise asja ette võttis?

Kus olid tsensori silmad?

Aga mis seal mõista oligi, fašistid olid pahad, nende sabarakkudest rääkimata, ausatel inimestel lihtne polnud, ent lohutada võib, et neist said üsna peatselt tublid nõukogude inimesed.

Tegevus toimub nimelt 1944. aasta septembris, mil igasugused iseseisvusunistused said otsustava lopsu.

Film sellest mõistetavatel põhjustel rääkida ei saanudki, pisut üllatasid oma kolikoormatega mööda ­maan­teid kiirustavad inimesed. ­Kuhu nad läksid? Ning kelle eest? Sakslased sõitsid neile vastu, kuid kes olid kannul?

Eh, tahaks siin küsida, kus olid inimese parima sõbra tsensori silmad? Nii et igas filmis on alati ka midagi head ja huvitavat, nagu väitis kuulus Ingmar Bergman vanu Hollywoodi linte vaadates. Selle mõtte ja lootusega heitkem pilk ka “Pimedatele akendele”.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (2)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Maaleht - viimased uudised
Vereülekande saanud merikotkas paraneb jõudsalt
Kui merikotkas ravile saabus, kaalus ta vaevalt 2,9 kilo, ent pärast elupäästvat vereülekannet ja paarinädalast kosumist on ta juba tublisti juurde võtnud.
Paari nädala eest tehti Eestis esimest korda vereülekanne merikotkale.
Pelletikütte turg Eestis kasvab koos elatustasemega
Praegu kasutatakse meil katlamajades peamiselt hakkpuitu, mis pelletist märksa soodsam. Nii ka Kose uues katlamajas. Küll aga saab hakkekatla kiiresti pelletile ümber kohandada.
Võrumaal avab peatselt uksed Baltimaade moodsaim pelletitehas OÜ Osula Graanul. Ettevõtte esindajad usuvad, et pelletitootmine Eestis on kindlasti tõusujoonel ning kasvab koos elatustasemega.
Osa linde jäi loendusele tulemata
Siidisabad, kes peale ilusa välimuse rõõmustavad inimesi ka oma kauni viristava-vilistava lauluga, jõudsid tänavu Eestisse just talvise aialinnuvaatluse ajaks.
See, et linnud pehme talve tõttu pole massiliselt aedadesse toidulaudade juurde koondunud, oli tänavuse aialinnuvaatluse üks põhitunnuseid.
Eesti lihaloomade turu määravad usupühad
Sireli talu peremees lambakasvataja Tiit Kaivo hindab Eesti lammaste kvaliteeti ebaühtlaseks. Oma talus püüab ta seda viga mitte teha.
Elusveiste väljaveo statistika tõi üllatuse: kõige rohkem veiseid viidi Hollandisse, mille osatähtsus oli ligi 90 protsenti.
Talvist maiustamist õuntega (1)
29. jaanuar 2015 05:16
Talvist maiustamist õuntega
Talve selgroog on murtud ning aeg üle kontrollida talvevarud, et jõuaks kõik õigel ajal ära tarvitada.
Pilguheit õunariiulitele paneb tõdema, et aeg on välja korjata mädaplekkidega õunad ning minema visata need, mis juba lootusetult söögikõlbmatud on.
Juristi nõuanne
29. jaanuar 2015 05:15
Juristi nõuanne
PRIIDU PÄRNA
Lurichi sündimise ootuses
29. jaanuar 2015 05:15
Lurichi sündimise ootuses
Andris Pentile võtet näitav treener Lembit Kalter näeb maadluspoiste edu alusena usinat harjutamist, aga ka lapsevanemate ning omavalitsuse toetust.
Soov teistest tugevamaks saada ja maailmas silma paista pole Georg Lurichi sünnikohas Väike-Maarjas vaibunud ning saab enne Maalehe maadlusturniiri aina hoogu juurde.
Kunst ja kunstniku ökoloogiline jalajälg
Viljandis Kondase keskuses pakub Kersti Rattus üllatavaid leide oma ökoloogilise jalajälje otsinguilt.
Teadus on teadus ja kunst on kunst, aga ühel hetkel on neil väga suur ühisala, mis puudutab igaüht meist universumis.