Kõigest hoolimata võib endiselt tõmmata joont täpselt mööda Stalini ajal rajatud raudset eesriiet. Ühele poole jääb läänemaailm ning teisele kunagi Moskva võimu all olnud Ida-Euroopa maailm. Ja need kaks maailma pole kokku saanud. Kõik majandusnäitajad, palgad, pensionid, elatustase, tööviljakus, elukvaliteet või mis tahes muud olulised näitajad, sealhulgas alkoholism, narkomaania, kuritegevus, enesetapud, rahvatervis, väljaränne jne on nende maailmade võrdluses sageli mitmekordselt ida poole kahjuks. 

Ühinemist pole tegelikult toimunud. Isegi kosmosest vaadates võib öises Euroopas eristada tuledes säravat läänepoolset ja hämaruses virelevat idapoolset osa. 

Milles on põhjus?

Võib-olla on kakskümmend aastat liiga lühike aeg mingite suuremate üldistuste tegemiseks. Ehk ei piisa ühest põlvkonnast selleks, et taas normaalse elukorralduse juurde jõuda. 

Pöördume ajalukku. 1945. aastal oli sõjajärgne Euroopa varemetes. Niihästi võitjad kui kaotajad riigid pidid paljugi ümber mõtlema, ümber korraldama. Ning see õnnestus. Aastatel 1945-1965 ehitati Lääne-Euroopas üles õitsev ja hästi toimiv majandus.

Võrdleme. 1992. aastal oli Ida-Euroopa just vabanenud ülemvõimu alt, just saanud hakata ise otsustama, ise tegema, ise arenema. Polnud sõjapurustusi, varemeid, tapmisi ega küüditamisi. Võõras võim lihtsalt kadus. Õnn tuli ise õuele. Ometi ei ole suudetud saavutada midagi ligilähedastki sellele, mis toimus sõjajärgses läänemaailmas. 

Aga ehk on põhjuseks Ida-Euroopa riikide endi suutmatus? Võib-olla on nende valitsused lihtsalt saamatud? 

Ometi kannatab ka Ida-Saksamaa, hoolimata ühinemisest ning meeletutest ressurssidest, mida Saksa riik on sinna paisanud, endiselt arengupeetuse all. Ümmarguselt 1,7 miljonit inimest, ligi 12% rahvastikust, on endise Ida-Saksamaa aladelt nende aastate jooksul lahkunud. Alates 1989. aastast on seal suletud üle 2000 kooli, kuna lapsi lihtsalt ei ole. Terved linnaosad on tühjenenud, kvartalite kaupa lammutatud. Mõned väikelinnad on kaotanud ligi poole oma elanikest. Kõik niisamamoodi nagu igal pool Ida-Euroopas.

Järelikult ei ole asi riigis või halduses. Samad protsessid toimuvad sõltumatult rahvastest, keeltest, ajaloost, kultuurilistest erinevustest; hoolimata valitsemissüsteemidest, valitsevatest parteidest või koalitsioonidest.

Igavesti elavad ideed

Kuskil peab olema sügavam põhjus. Mis see võiks olla? Kas tõesti elavad Lenini-Stalini ideed igavesti edasi? Nemad ju kuulutasid, et oma aja ära elanud "kodanlikud" väärtused peavad kaduma. Sidemed traditsioonide järjepidevusega lõigati läbi otsustavalt, kõigis eluvaldkondades. Põhi löödi alt. 

Jah, halvatud ongi midagi palju sügavamat ja olulisemat - põhilised väärtushinnangud, eetika, moraal. Ja need pole isegi lihtsalt mingid "kodanlikud" või "läänelikud" väärtused, mis hävitati. Hävis tegelikult normaalne ja loomulik elukorraldus. 

Usk ja usaldus, ausus ja halastus, tänulikkus ja väärikus, kaastunne ja andestus, eneseohverdus ja altruism, ligimesearmastus ja üllus, tähelepanelikkus ja abivalmidus, viisakus ja galantsus - kõik need mõisted ja väärtused naeruvääristati põhjalikult, purustati ja hävitati.

Religioon oli üks neid valdkondi, mis kommunistide meelest tuli kohe hävitada. Ja see läks neil ka korda. Postkommunistlikes maades on kõige rohkem neid, kes ei tunnusta ühtki religiooni. Paljud lapsevanemad lausa kardavad - ega nende võsuke ometi usklikuks lähe. Kuni selleni välja, et siin-seal süüdatakse juba kirikuid...

Võimalik, et see ongi põhiline, mis on kadunud - tunnetus, et Jumala ees oleme kõik võrdsed. Sest vaid siis on võimalik kedagi lõplikult kuhugi saata, halastamatult solvata, poolahviks või värdjaks kuulutada. Ainult siis on võimalik jäägitu vihkamine.

Iga edukas suhe, igasugune koostöö, ettevõtmine, ühine tegevus algab ju sõbralikkusest, jaatamisest, positiivsusest, usaldusest, vastastikusest tunnustusest. 

Hinnatakse aga hoopis küünilist suhtumist - kuidas paremini ja osavamalt varastada, petta, alt vedada, reeta, irvitada, mõnitada. Kõik võitlevad kõigi vastu, kõik vahendid on lubatud, kõik on omavahel vaenlased ja konkurendid. Ning sellega kaasneb paratamatult kahtlustamine, umbusaldamine, hirm. Aga kui esimene mõte ongi hirm ja kahtlus, siis ei saa midagi head või kasulikku üldse sündidagi.

Levib suhtumine, nagu olekski petmine ja varastamine, kadedus ja kättemaks, õelus ja parastamine justkui midagi normaalset, paratamatut ja kogu maailmale omast.

Kui kõik nagunii valetavad ja varastavad, suureneb paratamatult vajadus kõike kontrollida. Seadused karmistuvad, järelevalve tugevneb, bürokraatia suureneb; see kõik on kulukas ja aeganõudev - mis tähendab, et areng takerdub veelgi. 

Äri, ettevõtlus, asjade ja väärtuste loomine ja liigutamine - kõik see on postkommunistlikes riikides ennekõike teadvustatud kui äritsemine, ärategemine, endale tõmbamine, petmine, altvedamine... Poliitika on pigem karjääritegemine, omakasu saamise vahend, võimutsemine... Spordis on olulised eelkõige saavutused, võidud, rekordid...

Kui kõik tundub olevat halvasti, aga õiget põhjust ei nähta, tekivad süüdlaste otsinguil paratamatult vandenõuteooriad. Kahtlustamine muutub totaalseks.

Väljavaateid pole. Lootust ei ole. Mitte ükski riik Ida-Euroopas pole suutnud sellest traagilisest olukorrast välja tulla. Vaid Poola suutis korraks kasvatada oma SKTd üle kommunismiaegse taseme.

Paljud analüütikud on jõudnud seisukohale, et Ida-Euroopa ja üldse postkommunistlik arengutee on seninähtust midagi sootuks erinevat. Sellistvõimalust, et need riigid saavutavad tulevikus lääneriikidega sarnase taseme, ei näe küll eriti keegi. 

Üks variant: võimule tulevad äärmusparempoolsed populistid. Süüdistama hakatakse vähemusrahvusi, juute. Vandenõuteooriad muutuvad ametlikuks poliitikaks. 

Iseloomulik näide 

2010. aasta aprillis toimunud parlamendivalimistel võitis Ungari parempoolne natsionalistlik partei Fidesz (Ungari Kodanikuühendus) 52,73% häältest; ksenofoobne Jobbik (Liikumine Parema Ungari Eest) tuli kolmandaks 16,67% häältega. Tööpuuduses ja vaesuses süüdistati juute ning mustlasi. 

Fideszi liider Oszkár Molnár teatas avalikult: "Ma armastan Ungarit, ma armastan ungarlasi ning ma eelistan Ungari huvisid globaalsele finantskapitalile ehk juudi kapitalile, mis tahab vallutada kogu maailma, kuid eriti just Ungarit." Mitte keegi tema kolleegidest ei üritanud seda ümber lükata.

Sama aasta detsembris hakati parlamendis vastu võtma uut meediaseadust, mis andis valitsevale võimule suured õigused meediaväljaannete ja interneti üle, kui seal peaks ilmuma midagi "tasakaalustamatut" või "ebamoraalset". 

Budapestis toimusid meeleavaldused, kus inimesed kandsid tühje plakateid, protesteerimaks sõnavabaduse mahasurumise vastu. 

Euroopa Parlament ähvardas Ungarit sanktsioonidega. Kuid peaminister Viktor Orbán, tuginedes rahva laialdasele toetusele ning antikapitalismi, antieuroopa ja antiameerika meeleoludele, kuulutas Euroopa Liidu tegevuse Ungari siseasjadesse sekkumiseks ning teatas, et mitte Ungari ei peaks juhinduma Euroopa Liidust, vaid Euroopa Liit Ungarist. 

Aga variante on teisigi. Võim ja kuritegevus ühinevad. Kommunisminostalgia süveneb. Rahva toetus valitsustele langeb veelgi. Majandus sukeldub üha sügavamasse kriisi.

See on Ida-Euroopa. Ja seal me just olemegi. Mida sellest kõigest järeldada? 

Esiteks. Pole mõtet teeselda, nagu me oleksime kuidagi eriliselt edukad või muidu toredad. Pole ka mõtet ärbelda mingite pisikeste võitudega. Me oleme lihtsalt sattunud elama halval ajal ja halba kohta.

Teiseks. Võiks lõpetada kogu selle Euroopa Liidu ja eurotsooni üle ülbitsemise ja tänitamise. See on nii lapsik ja tänamatu.

Kolmandaks. (Ja see vist on kõige olulisem.) Poleks vaja süüdistada kõigis hädades meie Riigikogu ja valitsust. Probleem on palju üldisem.

Me ei kuulu läänemaailma. Ammu enam mitte. Ja võib-olla ei saagi kuuluma.