Kuue partei asemel neli

See tähendab, et 101 kohta ei jaga tuleva aasta märtsis mitte kuus parteid, nagu viimase kahe Riigikogu koosseisu puhul, vaid üksnes neli. Kahtlemata on vara Rahvaliit ja Rohelised juba praegu lõplikult maha kanda, kuigi poliitilised konkurendid soovivad jätta muljet, et asi on sisuliselt juba otsustatud.

Tegelikult pole enne märtsi otsustatud mitte midagi. Rahvaliit on väljaspool Tallinna, kohalikes omavalitsustes, siiski märkimisväärselt tugev jõud, mida ei maksa kohe ja praegu surnuks kuulutada. Samas võib kohalikes volikogudes esindatud rahvaliitlaste tegususest väheks jääda, et erakond edukalt taas parlamenti viia.

Juhan Aare asumine partei etteotsa hoiab ja kinnistab küll Rahvaliidu positsioone maal, kuid Tallinnas ei pruugi Aare väljatoomine suurt midagi tähendada.

Roheliste erakonnas toimunud võimuvõitlus kiskus ajuti sedavõrd segaseks, et olukorra täpne seis oli arusaamatu ilmselt asjaosalistele endilegi. Saati siis valijatele, kes rehmavad poliittsirkuse peale käega: las tap-levad!

Kahes parteis toimunud ning toimuvad protsessid kajastuvad ka valijate eelistustes, ning vastupidi. Rahvaliidu ja Roheliste toetusprotsendid on viimastel kuudel püsinud allpool valimiskünnist ning see muudab umbusklikuks nii valijad kui ka teeb närviliseks asjassepuutuvate erakondade liikmed, kaasa arvatud juhtkonna.

Teada on, et valija eelistab üldjuhul hääletada erakonda, kelle pääs Riigikokku on kindel. Arvamusküsitlustes viie protsendi piirist ülalpool ehk võitjate poolel püsimine on parteidele seetõttu eluliselt tähtis. Aga kui parlamendipartei toetus püsib sellest elu ja surma joonest stabiilselt allpool, hakkab ka kõige kindlamate närvidega juht(kond) pingil nihelema.

Parlamendis esindatud parteide vähenemine kuuelt neljale tekitab Riigikogus seninägematu olukorra. Loomulikult me ei tea, millised saavad olema jõuvahekorrad, kuid kindel on see, et koalitsioonide moodustamise põhimõtted muutuvad.

Kui seni on mõni erakond kasutanud valitsusliidu moodustamisel ka “jaga ja valitse” põhimõtet, siis nelja partei puhul tõuseb rohkem esiplaanile erakondade tegelik maailmavaade.

Nelja partei puhul on Riigikogus loodud pinnas tugevale opositsioonile, mille teket on seni seganud opositsioonijõu killustatus. Sellisel juhul pole koalitsiooniremondid ehk ühe tülikaks muutunud partneri väljavahetamine teise vastu enam võimalik, sest väikseid nimekirju, keda odavalt üles osta, siis ju enam pole.

Samas aga ei pruugi see tuua kaasa maailmavaatel põhinevate koalitsioonide põlistumist, sest küllap leiavad sotsid tulevikuski tee Reformierakonna–IRLi valitsusse või heidavad olude sunnil ühte valitsusse Kesk- ja Reformierakond.

Üks peaks aga selge olema: nii nagu viimati asendati valitsuses sotsid rohelistega, viimaseid küll otseselt valitsusse kaasamata, on valitsusjuhtidel edaspidi üha keerulisem valitsust võimul hoida.

Parteilise kokkutõmbumise taustal on huvitav kuulda, et endiselt unistatakse Eestis uue erakonna asutamisest. Iseenesest pole see väga keeruline, sest kui on olemas head mõtted, millele leiab veel tuhatkond toetajat, on partei sama hästi kui sündinud.

Parteisid on sündinud ja surnud varemgi, mistõttu ma ei omistaks viimastel nädalatel teemaks tõusnud ärimees Mati Väärtnõu erakonnaalgatusele väga suurt tähelepanu. Pealegi on väikeparteisid, mis ilmselt kunagi parlamenti ei jõua, Eestis praegugi tervelt seitse. Viimastel Riigikogu valimistel esines sellistest kõige edukamalt Eesti Kristlikud Demokraadid, kellel õnnestus saada 1,7 protsenti häältest.

Mida rohkem on Eestis poliitikast huvitatud inimesi, seda parem Eesti poliitikale. Aga ma pole kindel, kas iga poliitikasse tulla sooviv inimene või seltskond peab seda tegema tingimata uue erakonna asutamise kaudu, nagu see seni tihtipeale on juhtunud.

Uue parteiga poliitikasse

Raske uskuda, et uue erakonna loomine on lihtsam ja ka odavam kui enda ülestöötamine juba mõnes olemasolevas erakonnas. Kuigi ajuti tundub, et parteides on kõik kohad justkui juba ammu võetud, pole kunagi ära põlatud häid liikmeid, kes pealegi ei soovi erakonnaga liituda isiklikust saamahimust. Samas tuleb möönda, et ega uusi tippupürgijaid kuskil ka lillede ja tordiga oodata.

Levima kippuv arvamus, et kõik võimu juures olevad parteid on ebademokraatlikud ja inimeste probleemide lahendamine võimulolijaid ei huvita, on mu meelest lihtsustatud käsitlus, mis oli populaarne eelmise kümnendi esimesel poolel, mil Res Publica end käima jooksis.

Eesti universaalerakondadele võib muidugi ette heita, et mõnele kitsamale teemale pööratakse liialt vähe tähelepanu, näiteks nagu seesama Mati Väärtnõu poolt välja toodud maapiirkondade ettevõtluse taaselustamine.

Samas usun, et probleem ei peitu mitte niivõrd selles, et parteid ei tahaks maaelu asjadega tegelda, vaid selles, et parteides pole piisavalt vastava ala asjatundjaid ja entusiaste, kes suudaks teemat asjatundlikult käsitleda.