PÕLLUMEES ARVAB: Põllumees pole maksumaksja maksudest saanud rohkem kui mäger ja turteltuvi oma promokampaania jaoks

 (25)
PÕLLUMEES ARVAB: Põllumees pole maksumaksja maksudest saanud rohkem kui mäger ja turteltuvi oma promokampaania jaoks
Erakogu

Viimased kaks aastat on olnud Eesti põllumajandustootjatele rasked. Lõpetavaid ettevõtteid, tapamajja läinud loomi ja töökohata jäänud inimesi, on nii palju, et need sündmused ei ole enam mingi uudis.

Viimased kaks nädalat on aga toidutootjate probleemid, eriti sügavas madalseisus piimatootjate hulgas, uuesti pildile toonud.

Esmalt juhtisid MTÜ Eesti Noortalunikud liikmed korraldatud aktsiooniga tähelepanu sellele, et ebaõiged kaubandustavad ja poekettide hinnasurve kodumaise toidu tarnijatele on üheks põhjuseks, miks Eesti piimatootja saab oma toodangu eest keskmiselt kolmandiku võrra vähem kui tema ametivend mistahes muus Euroopa Liidu riigis. Seda vaatamata ühtsele põllumajanduspoliitikale, mis peaks olukorda EL-i riikides justkui ühtlustama, ja asjaolule, et ka täiendavad tootmist toetavad dotatsioonid on meie põllumehele 2-3 korda sama piirkonna keskmisest kesisemad. Ühiskonna reageering ülestõstetud probleemile oli ootamatult terav ja kogu nädala arutleti, kas olukord, kus piim on poes odavam kui vesi, on ikka normaalne. Samas tuli ka vastukaja tarbijatelt, kellele jäi mulje, justkui sooviksid põllumajandustootjad, et toit oleks poes nii kallis, et vähemkindlustatud pered ei saaks seda endale lubada.

Seotud lood:

Estonica Entsüklopeedia kodulehel 2001. aastal avaldatud Ants Laansalu artiklis tuuakse välja huvitav mõttekäik „ Kuigi avalikkusele serveeriti madalaid tootjahindu kui tarbija kasu, ei vastanud see väide tõele. Eesti Konjunktuuriinstituudi uurimused on näidanud, et vastupidi ajakirjanduse vahendusel levitatud informatsioonile, ei võitnud tarbija madalatest tootjahindadest, sest tarbijahindade tase ei sõltunud otseselt tootjahindade tasemest, vaid eelkõige tarbija ostujõust.

Madalatest tootjahindadest said kasu eelkõige toiduainetööstus ja vahendusfirmad“.

Samas on välja toodud fakt, et põllumajanduspoliitikal on toidutootjate tegevusele suur mõju ja seetõttu on selle mõjust tulenevate kohustuste panemine ainuüksi tootjale selgelt ebaõiglane. Ka rõhutatakse meie tootjate efektiivsust: näiteks toetuse suuruse võrdluses lisandväärtusega oleme ülimalt efektiivsed: kui USA-s on see 32 ja EL-is tervikuna 33 %, siis Eestis kõigest 7.

Seega ei ole jutt toidutootjast kui ületootvast, dotatsioonidest elatuvast ja majandamisvõimetust kahjulikust olendist eriti korrektne: 2015. aastal andis Eesti riik põllumajandussektorile nö kriisiabi 7,6 miljonit eurot. Samal aastal maksid põllumehed riigile maksudena 77.1 miljonit.

Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira tõi 11. septembril tühjaks jäänud piimafarmis toimunud pressikonverentsil välja mitmeid kõnekaid fakte. Muuhulgas selle, et riigis, kus on ligi miljon hektarit põllumajanduslikku maad, ei saa tootmine kuidagi olla ainult siseturu vajadusi kattev. Samuti asjaolu, et piimafarm loob 1000 hektari kasutuses oleva põllumaa kohta keskmiselt 21 töökohta. Töökohti on meil aga loodud lausa valitsuse kavaga. Sellekohaselt maksab ühe töökoha loomine 140 000 krooni ehk umbes 9000 eurot. See on fakt, mis võiks panna mõtlema. Kui räägime eelkõige erinevate poliitiliste otsuste tagajärjel pankrotistunud põllumehe isiklikust traagikast.

12. septembril paigutasid põllumajandusettevõtjad ja nende esindusorganisatsioonide liikmed Toompea lossi ette 10 000 piimapudelit, millest igaüks tähistas üht lehma, keda enam Eesti karjades ei ole. Samuti kingiti valitsusele trooja lehm, mille sisse oli peidetud kõrgpastöriseeritud ja kauasäiliv Poola piim, mis on juba müügil meie kaubanduskettides. Läbi nende kujundite püüti juhtida üldsuse tähelepanu, et kohalik Eesti värske toit ei pruugi olla tulevikus enam nii enesestmõistetav ja kättesaadav ja seda peavad enesele teadvustama nii tarbijad, kaupmehed kui ka valitsus läbi vastutustundliku käitumise.

Tegemist oli sõbraliku ja tähelepanujuhtiva üritusega. Seda enam on kahetsusväärne, et üks organisatsioon, kes peaks Eesti toidutootjaid ja nende huve esindama, aktsiooni ei toetanud, põhjendades, et see on liialt ühe sektori keskne ja lisaks andis meediale ettevõtmist kommenteerides vastandlikke ja segaseid signaale. Samas on igasuguse huvigruppe esindava ühenduse kohustus hoolida oma liikmetest, esindada nende huve, kuulata arvamust ja edastada vajalikku informatsiooni.

Loe veel

Muuhulgas teatas vastukajaks üritusele maaelu tundev ja mõningates ringkondades väga lugupeetud inimene järgmisel päeval riiklikus televisioonis, et loomade väljalangevus karjast ongi 20 % ja seega 20 000 looma viimine tapamajja osa tavapärasest tootmistsüklist ning probleemi kui sellist pole, andes selle väljaütlemisega üldsusele otsese signaali, justkui kõik need, kes räägivad kümnendiku võrra kahanenud piimakarja kadumisest, liialdaksid või lausa valetaksid.

Fakt on siiski see, et välja prakeeritud 20 % loomi asendatakse tavaolukorras oma karja noorloomadega, selle protsessi nimi on taastootmine piimakarjas ja selle protsessi käigus karja loomade arv jääb samaks. Tapamajja ja ekspordiks läinud 10 000 kõrge aretusväärtusega lehma ja 10 000 mullikat on müüdud, et katta vähegi piimatootmisest kogunevat miinust. Selle tagajärjel on piimakari vabariigis tervikuna vähenenud 10.7 % ja ka seda tendentsi ei saa lugeda kuidagi normaalseks ega mõistlikuks, arvestades meie toidutootja ülikõrget efektiivsust ja toidukaupade ekspordi osatähtsust kogu riigi majanduses.

Kogu põllumajanduslik tootmistegevus on omavahel väga tihedalt seotud ja mistahes vastandamine on siinkohal äärmiselt kohatu ja ohtlik.

Niisamuti ei ole õige suurte ja väikeste põllumajandustootjate asetamine justkui eri pooltele. Kõikide funktsioon on samane: säilitada elu maapiirkonnas ja tegeleda majandustegevusega, mis annab riigile tulu nii otseselt kui kaudselt.

Peretalude arendamine on absoluutselt tore ja vajalik ning talupidamine kui elustiil säilib loodetavasti alati. Samas ei saa see olla enam ainus väljund, mis tagab maakohtades tööhõive ja infrastruktuuri säilimise. Kuigi loomakasvatus ja põllumajandus üldisemalt on tootmisharud, mida ei saa kaugeltki kõikides aspektides mistahes muu majandustegevusega päriselt võrrelda, toimivad need siiski ettevõtetena majanduse põhiprintsiipidest lähtuvalt-tootmine peab ennast ära tasuma. Viimase 20 aasta jooksul on nii tööjõukulud kui tootmistegevuseks vajalike sisendite hinnad kasvanud kordades. Nii oli näiteks keskmine palk Eestis Statistikaameti andmetel 20 aastat tagasi ümber arvutatuna veidi üle 191 euro, eelmisel aastal 1065 eurot ning samal ajal piima keskmine kokkuostuhind Eestis sama aeg tagasi 0,17 eurot võrdluses tänavusuvise 0,18-0,20 eurose piimahinnaga. Samas on loomakasvatus ka tehnoloogiate kiirele arengule vaatama küllalt suurt inimressurssi vajav tegevusvaldkond. Juba ainuüksi see fakt teeb väga väikeste tootmiste majandamise, juhul kui tuleb kasutada tööjõudu väljast, keeruliseks või võimatuks.

Jah, võimalik on ise toodangut väärindada ja saada seeläbi kõrgemat hinda, kuid reaalsus on siiski see, et ühel majapidamisel ei ole materiaalset, ajalist ega ka teadmistepõhist võimekust teha kõike.

Seega: Armas maksumaksja! Tea, et Eesti riik on hoidnud Sinu raha hästi ja põllumees ei ole Sinu makstud maksudest saanud märkimisväärselt rohkem kui mäger ja turteltuvi oma promokampaania jaoks!

Armsad kolleegid ja maaelu kaitsjad! Keskendume probleemi lahendamisele, mitte vastandamisele ja süüdlaste otsimisele.

Armas rahvas! Sööge ikka kodumaist toitu ja teadke, et Eesti põllumajanduse hävimisel on kaotajaid palju rohkem kui ainult need, kes sellega otseselt iga päev tegelevad!

Eesti noortalunikud, kes toodavad Eesti toitu

MTÜ Eesti Noortalunikud juhatuse liikmed
Karin Sepp
Kaja Piirfeld
Egon Jürisson

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare