Maailm on muutunud. Eluvaated on muutunud. Noorte seisukohad on muutunud. Kõige veidram on, et ise me võib-olla oma noorusaegseid hoiakuid ei mäletagi, elame olevikus ja käime enda arust ajaga kaasas, aga see baas, see vundament, see, mida perekonnast oodata ja arvata - kas ja kui palju see mõjutab meid veel tänagi? Kui palju sellest meil üldse veel alles on?

Näiteks on endalgi tänapäeval raske mõista, miks paarkümmend aastat tagasi sooviti nii vara abielluda. Aastal 1988 pidas tervelt kolmandik abiturientidest parimaks abiellumisvanuseks 18 -20. eluaastat. Üle poole vastanutest aga soovis abieluranda jõuda 20-22 aasta vanuselt. See siis oligi see "kakskümmend kaks - viimane taks". Esimene laps pidi umbes poolte vastanute meelest sündima teisel abieluaastal. Kuid abielusoovi peamiseks põhjuseks ei nimetatud mitte tahet peret luua, vaid tervelt umbes 70% nägi selles võimalust koos elada armastatud inimesega! Nii et abielus nägi meie põlvkond ennekõike emotsionaalset liitu.

Abielu tõlgendamist emotsionaalse liiduna näitab ka nimistu partneri juures hinnatavatest omadustest. Tähtsaimaks peeti iseloomude sobivust, teiseks välimust, kolmandaks rahvust (eks see viimane oli vist aja märk). Tänapäeva inimese jaoks täiesti üllatuslikult osutusid nimekirjas kõige tähtsusetumateks partneri majanduslik kindlustatus ja elukutse. Huvitava detailina lisaksin, et abielueelset seksuaalset süütust ootas oma tulevaselt abikaasalt 35% noormehi.

Kas meie iseseisva elu algus oli tõesti nii idealistlik? Nii emotsioonipõhine? Nii ebapraktiliste eelhoiakutega? Ju siis. On ju see vana teadusuuring seda tõestamas.

Kaldun arvama, et praegused noored on palju pragmaatilisemad. Kohe palju. Ma julgeks seda öelda juba puhtalt sellepärast, et tänapäeval seotakse pereloomine eelkõige õpingute lõpetamisega, nagu 2011. aasta uurimus ka näitab. Praeguste noorte meelest on õigeim abiellumisvanus 25-27 eluaastat, kui kõrgkool läbi ja iseseisev elu järjele seatud. Noored, kes ülikooli minna ei kavatse, on pereloomise kavandanud mõne aasta varasemaks, 23.-24. eluaastasse.

Arvata võib, et ka abielu eesmärke ei nähta enam nii romantilises valguses kui aastate eest. Et armastatud inimesega koos elada, selleks ei ole enam ju abielluda vaja. Tundub, et abiellumine on varasemate aegadega võrreldes hoopis eesmärgistatum ja ühtlasi praktiliselt põhjendatum akt ning sellest tulenevalt on tõenäoliselt muutunud ka ootused partnerile. Tähelepaneliku eluvaatlejana pakun ma, et partneri elustandard, sissetulekud ja elukutse omavad tänase noore perekonnalooja jaoks hoopis suuremat tähtsust kui 20 aastat tagasi. See ei ole halb. See on ettenägelik ja praktiline, kui tahetakse lapsed üles kasvatada parimais võimalikes tingimustes.

Huvitav on, et praegustest noortest enamik eelistab abiellumist vabale kooselule. Kuigi viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud üldine suhtumine aktsepteerib ju ka vabaabielu täisväärtusliku kooseluvormina. 1988. aastal vabaabielu kohta noortelt isegi ei küsitud, järelikult see ei olnud üldse teema, vaid erandlik ja harva ettetulev olukord. 2011. aasta uurimuses jälle ei ole küsitud näiteks abielueelsesse seksi suhtumise kohta. Ja olekski vist naeruväärne. Seda, et meie ühiskond on seksuaalsuhete kohapealt oluliselt tolerantsemaks muutunud, ei olegi vist vaja uuringuga tõestada.

Ma ei taha siinkohal üldse hakata arutama, kumma küsitletud põlvkonna perekonnanägemus on õigem või parem. Omad ilusad küljed on mõlemal. Siiski tundub mulle, et praeguste noorte perekonnaplaanides on mõnevõrra rohkem mõistlikkust ja praktilist meelt, et perekonnaloomisse suhtuvad nad väiksema emotsionaalsuse, kuid suurema vastutustundega kui kaheksakümnendate aastate noored. See on ju hea? Aga see ei pruugi olla hea ülemäärastes vormides. Puht mõistuseabielude juurde tulles võivad jääda hingekesed nälga. Ja teisalt - peamiselt emotsioonide tõukel sõlmitud abielud võivad jätta tagamata perekonna materiaalse heaolu, stabiilsuse ja turvalisuse. Nii see inimene ju tehtud on, et jalgupidi maas, aga peaga õhus. Ainult et tasakaaluga võib mõnikord raskusi olla.

Mitukümmend aastat tagasi noor olnu võib kannatamatult oodata ämma- või äiastaatusse jõudmist ning lapselaste saamist, aga näe, tema "õigesse" ikka jõudnud poeg või tütar ei arvagi, et kuhugi kiirustada oleks vaja. Ja mõlemal poolel on õigus - omas taustsüsteemis. Nii võibki komplitseeruda põlvkondadevaheline suhtlus kas või selles ühes piiratud eluvaldkonnas, aga kui palju on neid valdkondi inimese elus veel!

Nii onpõlvkondade konflikti oht juba elu edenemisse endasse sisse kirjutatud, sest noored on ju need, kelle kaudu maailm edasi areneb. Areng saab aga toimuda ainult läbi muutuste. Mõnikord lihtsalt on üllatav, millisel määral need muutused on hõlmanud ka inimeste mõttemalle. Mõnikord võib mõnel olla isegi raske neid muutusi aktsepteerida. Aga ma usun, et just see viimane on hädavajalik, et mitte lasta puhkeda põlvkondadevahelisel konfliktil oma elus.

Allikas: Läänlane.ee, avaldatud toimetuse loal