President Eestile – milleks?

Järgmisel esmaspäeval pidi Eesti saama uue presidendi, õigemini vana. Nii oli see otsustatud mitu kuud tagasi ja veel vähemasti üsna kindel mõne nädala eest. Kõik pidi jätkuma vanaviisi.

Ametlikult ja avalikult on presidendikandidaatide kandidaadid väidelnud – läinud reedel Vikerraadios ja sel esmaspäeval BNSis. Väidelnud kui väärikad härrad, head kamraadid, kes teineteist juba üle 20 aasta tunnevad. Nagu ütles üks kolleeg pärast viimast debatti: oleks pudel õlut ka olnud, oleks õhkkond täpselt nagu EÜSis.

Siiski on üks joon, mis presidendiks pürgijaid selgelt eristab. Kui Indrek Tarand on jätkuvalt võitlev klišeede murdja ja valmis iga hetk poliitikute toolidele knopkasid puistama, siis Toomas Hendrik Ilves esindab oluliselt vaoshoitumat, tasakaalukamat, aga selgelt ka loiumat ja minimalistlikumat joont.

Seetõttu küsitakse ka sel suvel sagedasti, kas Eesti üldse vajab presidenti. “Ei,” vastas sellele läinud aasta lõpus üsna ootamatult sotsioloog Andrus Saar. Viimaseks piisaks Saare karikas oli president Ilvese rahvusringhäälingule antud aastalõpuintervjuu. Passiivsus, koalitsioonitruudus, diskussiooni puudumine, poleemitus – luges Saar üles suurimad puudused.

Viimase poole aastaga ei ole seis palju muutunud. Seetõttu on küsimuse uuesti püstitamine igati õigustatud. Niisiis, milleks meile president?

Eesti ei vaja presidenti põhiseaduse kaitseks. Põhiseaduse kaitse ja järelevalvega tegeleb Riigikohus oma vastava kolleegiumi abil. Presidendi roll on olnud küll aktiivne, aga siiski ka formaalne. Pealegi: tõenäosus eksida ühel presidendil läbi õigusnõuniku on suurem kui üheksal riigikohtunikul.

Eesti ei vaja presidenti, sest riik on väljast valmis. Lennart Meri rolli Eesti suunamises, rööbastele aitamises ja maailma viimises on raske üle hinnata ning nüüdseks oleme kõigis väärikates liitudes. Rahvusvahelist koostööd ei juhi enam presidendid, vaid (pea)ministrid. Ning presidendi roll on taandunud tseremoniaalseks.

Eesti ei vaja presidenti, sest romantismi periood meie poliitikas on möödas. Pärast viimaseid Riigikogu valimisi on selge, et rahvuslus Eesti poliitikas on läbi ja asendunud pragmatismiga.

President ei saa olla pragmaatik, sest tal puudub nii reaalne võim kui ka raha. Päevapoliitikat tehakse nähtamatutes PR-kontorites ja veidi nähtavamate poliitmänedžeride poolt, kuhu presidendi sekkumine on kohatu. Isegi Tarandi puhul.

Aga kellele ja milleks siis ikkagi president? Kuna rahvas vajab tsaari ja kuningat, siis vajab ka presidenti kõige enam rahvas. Aga rahvas ei vaja põhiseaduse kaitsjat, vaid seda, kes nende hulgas sirge seljaga ringi käiks, otsa vaataks ning pidupäevadel sütitavaid kõnesid peaks.

Ning kes, nagu ütles legendaarne sepp Ivan Orav president Pätsi kohta, “...murraks murelikult oma talupojakäsi ja tunneks hoolt, mis saab Eesti rahvast? Mis saab metsloomakestest ja linnupoegadest? Mis saab kaladest ja väikestest mardikatest?”