Priit Põhjala: Poliitikud ja tavainimesed

 (4)
Kersti Kaljulaid saabus Kadriorgu
Kersti Kaljulaid saabus KadriorguFoto: Andres Putting

Mõnda aega tagasi rääkis äsja presidendiks valitud Kersti Kaljulaid „Pealtnägijale” muutunud infoühiskonnast, millega ei oska toime tulla „ei poliitikud, ei majandusinimesed ega ka tavalised inimesed”. Kes on need „tavalised inimesed”, lühemalt „tavainimesed”, kellest meie poliitikud oma sõnades nii meelsasti irduvad, küsib Priit Põhjala Õpetajate Lehes.

Mulle tundub, et eeskätt on „tavainimesed” lihtsalt üks mugav keelend, mille abil saab ladusalt osutada mingist piiratud spetsiifilisest grupist väljapoole jäävale enamikule. „Tavainimesed” on ilma märkimisväärse negatiivse tähendusvarjundita „kõik need teised”, „ülejäänud”; lumelauduri silmis on tavainimesed kõik need, kes ei tegele ekstreemspordiga, filosoofiaprofessori silmis need, kes ei ole filosoofid, ministri silmis need, kes ei kuulu poliitikute hulka.

Mõistagi on vaja tavainimesele asju selgitada, korduvalt. Lumelaudur peab talle selgitama, mida köitvat on eluga riskimises, filosoofiaprofessor – mis hea pärast on vaja uurida selliseid asju nagu „eimiski”, minister – miks riigieelarve sai seekord selline, nagu ta sai.

Ses mõttes, „õigelt” poolt vaadatuna, on tavainimene võhik. Arusaadav – kelle vaim suudaks kõike vallata, keha kõike kontrollida?! Mina tunnen keelt, sina meditsiini. Mina oskan kinnisilmi automaati kokku panna, sinu sõrmed on osavad klaveriklahvidel. Ühes asjas olen mina ekspert, sina tavainimene, teises on vastupidi. Ja teate, kui asi puudutab niplispitsi või integraalarvutust, siis ma olen kohe hea meelega tavainimene ja lasen endale selgitada, kas või kümme korda.

Seotud lood:

Eelöeldu valguses on „tavainimesed” ju tõesti väljend, mida ei maksa üle tähtsustada; ei enamat kui ladus sõna, osutamaks peaaegu neutraalsel moel vähemusgrupi seisukohast asjatundmatule enamusgrupile.

Ometi võib „tavainimestest” kuulajasse-lugejasse püstituda ka negatiivne kuju. Sageli just poliitikute-funktsionääride pruugituna sugeneb sellesse väljendisse mingi madaldav, halvakspanev nüanss. Sõnaümbrus, intonatsioon, miimika ja muu säärane annavad oma ning korraga pole „tavainimesed” lihtsalt mingid kitsa ringi spetsialistide jaoks asjatundmatud kõrvalseisjad, vaid tüütud tobukesed, kes ei oska iseoma saapapaelugi sõlmata. Nad on ühtlane mõistmatu mass, lalisevad barbarid, lihtsapoolsed Maali-tädid, tänamatu pööbel, tülikas hoi polloi. Poliitik ise on vastandpaari „poliitikud – tavainimesed” positiivne poolus: mõistuse hääl, teadja igas vallas, eriline ja kordumatu.

„Tavainimest”, rumal ja tülikas, nagu ta on, selline süümetu eristus muidugi ei vaimusta. Teades, et poliitikud kohustuvad teda kuulama ja teenima (näiteks sõna „minister” tähendab juba etümoloogiliselt teenijat, abitöötajat), mitte oma ajutiselt troonilt all-linna poole sülgama, näeb ta „tavainimese” alavääristava kasutuse juuri poliitikute juhmuse ja põhjendamatult kõrge enesehinnangu segus (teadaolevalt üks ohtlikumaid kokteile).

Eriti kohatuna tajutakse väljendit „tavainimesed” poliitiku huulil muidugi siis, kui hakatakse vaagima paljude noorte (ja mõnede vanade) tipp-poliitikute haritust ja töökogemust ning jõutakse seisukohale, et nende endi puhul on silmatorkavalt ebatavaline küll ainult see, kuidas nad ilma emma-kummata on osanud nii vastutusrikkale positsioonile vingerdada.

Kaljulaiu tsitaadis olid poliitikud ja tavainimesed seekord küll ühtmoodi küündimatud, kuid eristamine ikkagi toimus – on poliitikud ja on tavainimesed. Ma usun siiski, et meie uuel, „kõikide ühiskonna huvigruppidega” rääkival presidendil on piisavalt takti ja eristus „poliitikud – tavainimesed” ei saa talle harjumuseks. Selline sõnavalik ja vastandamine ei tarvitse, aga võib meie poliitilist usalduskriisi ja poliitikutest võõrandumist veelgi süvendada. Sõnade jõudu, teame ju, ei tohi alahinnata.

Üks võimalus on muidugi veel. Ja nimelt see, et poliitikute ja „tavainimeste” verbaalne irdamine on kompliment viimastele. Leidub ju muidki kontekste, kus „tavainimene” omandab selgelt positiivse tähenduse, näiteks vastanduses „retsidivistid ja tavainimesed”. Tõstke käsi, kes tahab siinkohal kuuluda esimesse, mitte teise gruppi.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare