Puder ja kapsad
Ma ei tea, kui paljud neist, keda elu võõrsil eksootilise toidu dieedile ei sunni, seda tegelikult mõistavad. Aga vist mitte väga paljud, tundub mulle, kui lepin juba kolmanda sõbraga kohtumise uuendatud Sakala keskuse ülakorruse kohvikusse.
Jah, menüü on maitsev ja mitte hullupööra kallis. Ka on õhtune vaade kohviku aknast üks kaunimaid, mida pealinna söögikohtadel pakkuda. Aga see, et Eesti toidu ja kohaliku tooraine austajal, kel rahakott puuga seljas pole, on valida piltlikult öeldes vaid kolme söögikoha vahel, peaks tegema muret mitte üksnes siia tulnud eestlastele, vaid kõigile meie riiki ja kultuuri tutvustada soovivatele ametnikele.
Lapsepõlve lemmikmaitsed püsivad peidus
Tippkokk Dimitri Demjanov on juba aastaid rääkinud rahvusliku tooraine erilisusest ja tippkulinaarias seda kindlasti ka kasutatakse. Aga turistile avaneb Eestis hulk suhteliselt šiki moega, kuid sageli arusaamatut kosmopoliitlikku puder-ja-kapsad-menüüd pakkuvaid restorane. Kusjuures ma ei räägi Michelini tärniga eriti eksklusiivsetest ega ka rahvusrestoranidest.
Mida avatumad me ülejäänud maailmale oleme, seda põnevam ja mitmekesisem on valik rahakale eksperimenteerijale. Kuid inimesele, kes tahab keskmise hinnaga nautida kohalikke maitseid, pole justkui midagi pakkuda. Meie emad ja vanaemad on alati valmistanud maitsvaid ja tervislikke roogi, aga millegipärast ei oska me neid väljaspool koduseinu nähtavaks muuta.
Pigem eelistame segaseid retsepte, mis Vahemere-äärsete riikide originaalvariante vaid kahvatult järele aimavad ja kirjutame menüüdesse efektselt kõlavaid võõrapäraseid nimetusi. See jätab mulje snobismist ning heidab eestlaste huvitavale ja puhta maitsega köögile varju. Rääkimata faktist, et rohkem kui 3700 km pikkuse rannajoonega riigis on värske valge kala menüüst leidmine suur vedamine ning merevaate nautimiseks leiab Tallinnas ehk kolm kohta, kuhu minekuks tuleb pealegi kesklinnast tublisti välja sõita.
Kus on kapsasupp, havikotletid ja mannavaht?
Kui kukeseeneisu ajab mu Londonis kuulsale Borough’ turule, leian sealt tavalisi ja nn orgaanilisi köögivilju, tavaliste ja vabalt ringi jooksvate kanade mune. Iga väike samm keskkonnasõbraliku ja tervisliku tootmise suunal ei kajastu mitte üksnes suures sildis “orgaaniline”, vaid ka krõbedamas hinnas.
Eestis on nii palju mahepõllumajanduse viljelejaid küll, et seda toorainet kasutada. Kus on Eestis kasvatatud peedid, kapsad, kartulid ja porgandid ning nendest valmistatud salatid, ühepajatoidud ja köögiviljasupid? Kus on crème brûlée asemel koorejäätis, kohupiimakreem ja mannavaht? Kus on värske soolakala, kalasupp, praetud räim, kuivatatud lestad ja havikotletid?
Miks ma pean kaugete külalistega erilise maitseelamuse otsimiseks Muhu saarele põrutama, sest seal pakutakse kohapeal küpsetatud leiba ja astelpajumarjadest magustoitu? Mu kuulsast toiduriigist pärit sõbrale avaldas see kustumatut muljet, nagu ka mulle — nii vähe neid julgeid toidutegijaid siis ongi.
