Puht kokkuleppe värk
"Pole viga!" vastan.
"Noo?" imestab tema. "Nüüd, kus kostab nutt ja hala?"
"Jah! Just," kostan.
Meil lähebki just niisama hästi, kui hästi meil enda meelest läheb.
Peaasi et ülearu ei kurda ega liialt kiida. Nii on eestlastel juba ammust aega kombeks olnud. Et ära ei sõnuks.
Ikka ja alati võib minna hullemini, ikka ja alati saab teha paremini. Ehk nagu tõdes vanas heas "Švejkis..." söemees František: "Ega kunagi pole old, et kudagi pold."
See on puht kokkuleppe värk, kas ilmaelu käib üles-alla nagu siinus või mööda spiraali, aga niimoodi see on juba seatud.
Ega siinuski ole tegelikult midagi muud kui spiraali vari seinal.
Õieti on kõik siin ilmas kokkuleppe asi. Kaasa arvatud isegi nii kindel süsteem kui korrutustabel. Kaks korda kaks on neli küll, aga mitte alati. Kui me pole kokku leppinud, et jutt käib kümnendsüsteemist, võib 2x2 näiteks kolmendsüsteemis olla hoopis 11 ja neljandsüsteemis 10.
Võtaks õige kätte ja lepiks kokku (kõigepealt kas või iseendaga), et olgu mis on, aga hädaldamine nüüd elu paremaks küll ei tee. Pigem vastupidi. Pigem ümberpöördult.
Kummaga on mõnusam asja ajada: sellega, kes muudkui ohib, ähib ja kurdab, või sellega, kes ütleb, et pole hullu, küll me hakkama saame? Ja mitte ainult mõnusam, vaid ka tõhusam?
Millist ajalehte on mõttekam lugeda? Kas seda, kes headel aegadel praalib, et me oleme maailma naba, nüüd aga ahastades karjub: "Kriis!", "Krahh!", "Fiasko!" ja küsib, kus on nöör, seep ja taburet?
Või seda, kes rahulikult oma asja ajab: kuidas Eestis mõistlikult elada?
Sellessegi tõika, et maakera aina aeglasemalt pöörleb, võib suhtuda õõvaga - et mis meist ometi saab, kui ta ükskord päris seisma jääb?
Ent võib ka rõõmustada, et tänu sellele saab tänavu head uut aastat soovides kallistada tükk aega kauem kui mullu - terve sekundi võrra.