Punane või “punane” püha?

Naistepäeva 8. märtsil suhtutakse meil ilmselt mitmeti. Ning tõenäoliselt jäädakse nõnda suhtuma ka tulevikus. Naistepäeva “emaks” peetakse Saksa kommunisti, kes Hitleri viha eest laskis jalga NSV Liidu hõlma alla, kus ta ka varsti suri.

Õige hoo sai naistepäeva pidamine sisse just NSV Liidus, kus see 1965. aastal kuulutati koguni riiklikuks pühaks. Tasapisi sai kaalu juurde ka tollases ENSVs.

Mehed ostsid torte ja külvasid naised üle lilledega, justkui ostes endale õiguse ühtlasi rohkem või vähem ohtralt va kibedat pruukida.

Eesti taasiseseisvudes sattus ka naistepäev algul pilke ja põlu alla. Nagu kõik teisedki punased pühad. Siis aga – erinevalt neist teistest – omandas naistepäev ka meil taas mõningase tähtsuse.

Lõpuks koguni sellise, et naistepäeva pühaduse taastamist kaaluti 2001. aastal Riigikogus. Opositsiooni ettepanek lükati õnneks või õnnetuseks siiski tagasi.

Eestis on ju teadupoolest niigi vähe riigipühi, hingetõmbamisaega. Ühe vaba “punase” päeva vastu poleks vast kellelgi midagi.

8. märtsi harilikult veel nii talvisel päeval naisi eriliselt esile tõsta on siiski veidi kummaline ja selle üle on eri aegadel ka nalja visatud. Tõepoolest, kes keelab mehi naisi kummardamast ja ülistamast igal muulgi issanda päeval. Või teha seda ju sama kaunisse maikuusse jääval emadepäeval, mis rõhutab igale naisele looduse antud imelist võimet.

Ometi pole naistepäev sugugi ainult punane tähtpäev, nagu nii mõnigi näikse arvavat. 1975. aastal kinnitas ÜRO tolle tähtpäeva piduliku veetmise. Andis sellele ka pika ja põhjaliku nime: ühinenud rahvaste naiste õiguste ja rahvusvahelise rahu päev.

Nii et selle päeva hardunud pidajatel pole põhjust end miskil määral sildistatuna tunda. On naiste-, on rahu-, on rahvusvaheline päev.

Sellelt pinnalt siis tehku igaüks on parema arusaamise kohaselt. Palju õnne kõigile naistele, segavatele asjaoludele vaatamata!