Vaba ettevõtja teab, kus on kõige mugavam ja kasulikum toimetada. Eestis on palju valdu, kus perearsti nähakse nagu kuuvarjutust: kusagil tunnike, kusagil kaks, kusagil neli tundi nädalas. Rahvas on sellegi üle õnnelik.

“Meil saab haigeks jääda vaid neljapäeval,” tunnistab säherduse valla vanem kibedalt.

Perearsti kadumine maalt vallandab ahelreaktsiooni: pärast perearsti lahkumist läheb peagi ära ka apteeker. Seejärel langeb suur osa koormast valla sotsiaalnõuniku õlgadele. Tema on ainus, kes vallarahva muresid kohapeal kuuleb. Kui hädaline linnas istuva tohtri telefonitunni ajal löögile ei pääse, kurdab ta oma muret sotsiaaltöötajale, too alustab aga vahendustegevust. Perearstita valdades on see igapäevane asi.

Perearsti lahkumine on allakäigutrepi esimene aste. Kui tohter läinud, on lootus uus leida häbematult väike. Isegi siis, kui vald tasuta korterit ja toetust pakub. Kes see loll maale ikka tahab.

Maavanem korraldab uue perearsti leidmiseks konkursi, see kukub aga soovijate puudusel kolinal kokku. Poole aasta pärast kordub sama. Taas tühjad pihud. Ja nii üha edasi.

Siis tuleb hakata auke lappima. Paar kuud täidab tekkinud auku üks tohter, siis teine, seejärel kolmas. Kuub aga rebeneb samal ajal igast otsast. Mida rohkem perearste maalt lahkub, seda suuremaks paisuvad jääjate valdused. Mõni perearst katab praegu kolme, üks lausa nelja valda...

Eriti kriitiline on olukord Lääne-Virumaal. Ma ei saanud kaua aega sotti, miks just seal. Pärisin ühelt, pärisin teiselt, kolmandalt, neljandalt ja viiendaltki. Kuues rääkis asja ära.

Asi oli labasemast labasem. Vahendusfirma korraldas nende tohtritele soome keele kursuse. Läksid kõik, kel jalad kandsid, ja pärast edasi Soome. Mis pärast nende lahkumist kodumaal juhtub, polnud enam arstide mure.

Õnneks on kohti, kus valitsevate totaalse vabaduse tuultega leppida ei taheta. Seal usutakse, et tohter peab oma rahva juures olema. Kaua nad vastu suudavad panna?

Õnneks on ka valitsus asja tõsidust mõistnud ja seaduseelnõu Riigikokku saatnud. Iseasi, kas rohi, mida tõve leevendamiseks pakutakse, ka aitab.

Maavanemate soov sundida noori tohtreid mõni aeg pärast ülikooli lõpetamist Eestis töötama naerdi igatahes välja. Mis, kurat, meil on vaba maa.

Kuid maainimese elu läheb sellel vabal maal aina kallimaks. Perearsti ja eriarsti juures tuleb järjest kaugemal käia. Kas see on ikka see, mida tahame?