Rahva käest jäämegi küsima

“Kas tahate naabritega ühineda?” küsitakse rahvalt. “Ei!” vastab enamus. Nii ongi Eesti haldusterritoriaalne ümberkorraldamine vindunud kui lõputu suuna valimine ristteel, kuigi ammu oleks aeg edasi minna.

Viimase 15 aastaga on Eestis ühinenud 51 omavalitsust ja loodud 22 uut. Märgatav osa neid on olnud n-ö loomulikud, linn on liitunud teda ümbritsenud vallaga.

Sisulist läbimurret pole olnud, kui mitte silmas pidada tõsiasja, et enam ei räägita, kui palju annaks kokkuhoidu, kui kahe vallavanema asemel tuleks palka maksta ühele ja kahe vallamaja asemel tuleks soojaks kütta vaid üks.

Põhitähelepanu on õnneks keskendunud sellele, mis on paljude omavalitsuste tegelik mure: pole piisavalt häid ametnikke, kes tagaksid kõigi linnale või vallale pandud ülesannete täitmise, teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi.

Neid inimesi mitte ainult ei napi, vaid jääb rahvaarvu kahanedes veelgi vähemaks. Umbes neljakümnes Eesti omavalitsuses jääb elanike arv alla tuhande, mitmed vallad lähenevad jõudsalt sellele piirile.

Praeguses Eesti ühinemispealinnas Valgas vähenes elanike arv viimase nelja aastaga 3,4%, niigi väikses Õrus aga 11,5%. Lisaks sellele kasvab keskmine vanus.

Nii jääb vähemaks ka raha, millega omavalitsus saab oma asju ajada. Paljud vallad ei investeeri ise enam ammu ja ülim, mida suudetakse, on tagada projektidele omaosalus.

Seni ühinenud omavalitsuste kogemus näitab, et plussid kaaluvad miinused üle. Iga vajalikku ülesannet täidab asjatundlik ja haritud ametnik. Ka väiksemates paikades on varasemast rohkem saanud raha kultuur, vaba aeg, teed.

Ääremaastumine väheneb, välja arvatud vaid selles mõttes, et valla keskus asub nüüd kaugemal. Kodanikeühenduste aktiivsus on, vaatamata kartustele, tõusnud.

Kasvanud on aga bürokraatia. Otsuseid tehakse aeglasemalt ja vähem paindlikult, rangemaid nõudeid järgides.

Neist tõdemustest pole aga kasu, kui koostöö- ja ühinemisotsused sünnivad rahva emotsionaalse otsuse, veelgi enam, seda mõjutava kohaliku liidri seisukohtade mõjul. Pealegi tehakse nii otsustades ühel pool niisuguseid, teisal naasuguseid omavalitsusi ning tekib ka neid, keda ei taha liita keegi.

Järelikult on riigil aeg ümberkorraldused veel tugevamini enda kätte võtta ja selgelt öelda, millist halduskorraldust ta tulevikus näha tahab. Vähemalt tuleb suured raamid ette joonistada ja öelda, millised kohustused jäävad tulevikus vallaga, millega tegeleb aga maavalitsus või kas seda suurte valdade ajal üldse tarvis on.

Ning võib-olla tasub kaaluda võimalust, kuidas võtta maha oht, et töökohast ilma jääda kartev, aga rahva seas popp omavalitsusjuht on tugevam kui Eesti riik.