Räimed küüditatakse Siberisse
Piinlik tunnistada, aga kardan, et ma ehtsat räime ära ei tunne. Sest õige üliõpilase sakusmendiks oli ta alati konservikarbis ja tomatikastmes. Sellisena on ta saanud sadade tuhandete Eesti akadeemiliste inimeste hariduse osaks samamoodi nagu marksismi alused ja esimene suudlus Inglisillal.
Kuidas saaks veel õigemini öelda, kui on lausunud Jüri Tuulik: "Neil Euroopas pole õrna aimugi, mida meile räim tähendab." Tuulik on kasutanud kogu meie rahva teadvust haaravat mõistet - "räimevaim". Ja meie toredaima kirjamehe eluplaaniks on olnud kirjutada raamat "väikesest vaprast kalast, kes on sajandeid olnud truu saatusekaaslane kogu meie rahvale."
Tuimavõitu eurooplane suudaks ehk mõista eestlase suhet räimesse, kui öelda, et see kalake tähendab eestlasele sama, mida ukrainlasele pekk, prantslasele vein ja juust ning sakslasele õlu ja vorst. Neid asju oskavad eurooplased oma rahvusliku identiteedi varjus kaitsta ja varjata ning enamgi veel, võõrastele turgudele sokutada. Kuidas teile siis maitseb heeringafilee vahukoorekastmes, mida meil kõigis marketites sortide kaupa saada on? Kas mäletate Tõnissoni arvamust ilma soolata tehtud rosinasupi kohta: "Noh, eks ta üks lurr ole!"
Otsatu müra ja saaste
Aga võtame nüüd osa muigest maha. Soome lahes on räim väljapüügilt kala number üks. Ligi 60 protsenti püütavast kalast on räim. Mulle teadaolevalt pole läbi Soome lahe kulgeva Saksa-Vene kahtlase gaasijuhtme mõjusid tegelikult kunagi uuritud (Läänemere keskkonnakaitse komisjon ei tule arvesse - seda Venemaa lihtsalt ignoreerib) ja sealhulgas pole uuritud ka mõju räime populatsioonile. Või siis on see mõju nii katastroofiline, et teave sellest läks Hermann Simmi teed pidi ainult Moskvasse teadmiseks.
Niisiis - Nord Stream'i toru ehitus kestab meie vetes vähemalt aasta. Tegelikult tuleb meil arvestada veel vähemalt ühe lisa-aastaga: torud ei tule kohale, pärale jõudes on nad erineva jämedusega, gaas plahvatab, mehed upuvad, laevad põrkavad kokku jne. Ehituse müra ja saastatus saavad olema otsatud. Ehitussolki jääb meie vetesse hulpima veel aastakümneks ning võrgusaagiks saavad olema poldid, kruvid, vedrud ja muu taoline.
Aga üks aasta on normaalne elusolendi taastootmise tsükkel ja see tähendab, et vaesel räimel jääb aastajagu, see tähendab vähemalt põlvkonnajagu lihtsalt elamata. Kujundlikult öeldes küüditatakse räim Siberisse nii, et sealt ei tule enam mitte keegi mitte kunagi tagasi.
Asi on selles, et Soome laht on väga kitsas ja kalal võib tekkida loomulik hirm (või veel - minulgi, kes ma räimest vaat et kakskümmend korda suurem olen, on hirm nahas) ja ka soov siirduda tavalistesse ning igale organismile ainuvõimalikesse kudemiskohtadesse. Räimemari jääb tulemata ja viljastamata ning ongi 1-2 põlvkonda noori räimi kadunud.
Uus räimesõda Lätiga
Muide, ega me sellestki pole mõelnud, mis peaks saama uuest räimesõjast Lätiga. Sest juhul, kui Soome lahte solkima hakatakse, teeb räim väga õigesti, kui ta meie juurest rahulikumatesse Läti vetesse läheb. Kas seda kahju - eeskätt muidugi moraalset - kah keegi rehkendanud on?
Teiste sõnadega tuleb esimest korda üle 2000 aasta hakata eestlasel elama ilma räimeta. Oma rahvusroata. Mis tähendab eesti kultuurile rohkem kui laual olevat toitu - see tähendab ka midagi sellist, mis on rahvusmärgina mitte vähem tähtis kui leib, mida eestlastel oli maast võttes kombeks suudelda.
Olgu siis veelkord öeldud, et tehku nad oma toru, kui muidu ei saa, aga nad ei tohi seda rajada Eesti kultuuri ja traditsioonilise eluviisi vastu. Sest me unustame, et mererahvaks teeb meid sõltuvus merest. Ja kui me selle mere lihtsalt niisama priitahtlikult võõrastele majandajatele, kellele meri miskitmoodi korda ei lähe, ära anname, siis küllap me mõne aasta rahvana veel elame. (Tõepoolest, miks võtta diislit bensuputkast, kui varsti saab seda Piritalt ja Pärnu rannast kruusiga ammutada?) Aga me sureme kui mererahvas. Kui hõbevalge- ja räimevaimu rahvas.
Igor Gräzin, Riigikogu liige (Reformierakond)
