Rändaks õige maale tagasi!

Mõnikord ajab see pealinnaelu ikka väga vihale. Istu ummikutes, tuututa rohelise fooritule alla magama jäänud kolleege paigast, passi peale, et sa kogemata tasuta tasulise parkimise alale ei satuks, trügi suurkaupluse odavmüügi kassasabas, kuku libedatel tänavatel kondid puruks. Ühesõnaga, põhjust kõik see maha jätta ja maale kolida on küllaga.

Miks me siis veel ei koli? Miks käib ümberringi üks linnadesse jooksmine ning laevade ja lennukitega välismaale lahkumine? Või polegi see lahkumine nii ainuvaldav, nagu elu viletsamaks muutumist pühakirjaks pidav eestlane näha tahab?

Nii ja naa, kõlab vastus. Jah, meil on praegu Eesti kohta ebatavaliselt palju noori inimesi. Ning noor, teadagi, tahab õppima ja maailma avastama rännata. Meil on ka tuhandeid inimesi, kes nõus hea palga eest välismaal pigem lihtsat tööd tegema.

Piir on lahti, muudkui põruta! Isa-ema torgivad noori veel takkagi, et teha teoks oma minemata jäänud minek – piir püsis siis veel kindlalt kinni.

Osa jälle igatseb taga kinniste piiride aega. Jah, venelasi tuli küll värskelt valmis saanud kortermaja kaupa juurde, aga vähemalt eestlased püsisid vaguralt kodus…

Kindel on see, et Eestist lahkumine on väga emotsionaalne teema. Sellega saab külapoe ees konutajatega lahkesti jutule, sellega võib maakooli direktori põsed punetama ajada, sellega võib poliitik sind surmani tüüdata.

Maaleht toob sellesse teemasse uue võimaluse kirglikuks muutuda. Nimelt väidame, et mõne aja pärast saabub pagemisse pööre. Rahvas muutub keskmiselt vanemaks, rännukihk raugeb, linnas ka enam trügida ei jaksa.

Ja ennäe, sel survel ongi uus maaelanik valmis! Väikese liialdusega: mida vanemad me oleme, seda rohkem on maal elanikke…

Kui lisada juurde need, kes talvel pigem linnas ja suvel maal elavad, ja aatemehed, kes põldu põlise rikkuse allikaks peavad, saamegi päris kena kogukonna, kellele tuginedes öelda: rändame, mis me rändame, aga lõpuks jõuame ikkagi sinna, kust pärit oleme.

Järelikult ei pea me ka praegusse olukorda suhtuma mitte teravalt-traagiliselt, vaid pigem lootusrikkalt. Jah, kolm rändavad minema, aga kaks neist tulevad varem või hiljem tagasi. Või siis vähemalt üks.

Kas peabki meid nii palju olema, et eestlased ja nende jätkusuutlikuks hoidmiseks tehtud riik alles oleksid? Mis sellest muutub, kui naaber elab meist keskmiselt pisut kaugemal kui seni? Või kui vallakeskusse on kümne kilomeetri asemel 30 kilomeetrit?

Selles valguses vaadates saab hoopis teise mõõtme ka viimase nädala kirekütja ehk taas kord tehtud ettepanek, et riigiasutused pealinnast maakonnalinna koliksid. Kui juba tunnustatud teadlane Tiit Tammaru kinnitab, et igale rändele järgneb ka tagasiränne, võiks ju hakatagi vaikselt maale tagasi minema…