Saaremaa, Hiiumaa ja Läänemaa rannakalurite arvates tuleks õlitada munad rohkemates pesades, kuni 75% pesade üldarvust Tuleks alustada koostööd kõikide Läänemere äärsete riikide vastavate organisatsioonidega, et kooskõlastatult alustada kormoranide arvukuse reguleerimist. Kui kormoranide arvukuse tõus jätkub või säilib samas koguses, ei ole meil rannikumeres 10 aasta pärast midagi püüda.

Kui võrrelda rannakalurite väljapüükisid viimase 15 aasta jooksul Hiiumaa , Saaremaa ja Läänemaa (Saaremaa ümbrus ja Väinameri ) püügivetes ( jättes välja hooajaliselt püütava tuulehaugi ja räime ning traaliga püütava lesta ), näeme, et rannapüük on vähenenud Hiiumaal 2 korda , Saaremaal 3 korda ja Läänemaal 3,5 korda. 1995. aastal püüdsid rannakalurid kolmes maakonnas 750 tonni soomkala. 2009. aastal aga ainult 280 tonni. 30 aastat tagasi püüti Saaremaa püügivetes ahvenat kuni 500 tonni aastas, nüüd 20-25; säinast 150-200 tonni aastas, nüüd 1tonn; haugi kümneid tonne, nüüd 4-6 tonni ja nii edasi kõikide kalaliikide puhul peale lõhe ja meriforelli.

Saaremaa rannikumeres oli vesi 20 aastat tagasi nii reostunud, et 1,5 meetri sügavuses vees seistes ei paistnud inimese varbad vaatajale kätte. Mere põhjas ja veealustel kividel adru ja vetikad ei kasvanud, kaldale uhuti lainetuse poolt mingisugune haisev pruun mass. Rannikumerest püüti sellegi poolest mitmeid kordi rohkem soomkala kui tänasel päeval.

30 aastat tagasi ei olnud Eesti rannikumeres mitte ühtegi kormorani ja hülge arvukus oli kontrolli all.

Tänasel päeval töötavad korralikud heitvee puhastusseadmed, põllumajanduse reostus merele on praktiliselt olematu, mere põhi paistab vaatajale kätte 4-ja meetrises vees, merepõhjas ja veealustel kividel kasvab adru ja vetikas. Aga mida meil meres ei ole? See on KALA, mida rannakaluril püüda.

Aga mis meil on ümber Lääne-Eesti saarestiku ja Väinameres? On 4000 HÜLJEST ja 7250 paari pesitsevaid kormorane (14 500 lindu ), pluss 11 000 mittepesitsejat (2010. aasta loenduse andmeil). Seega söövad kala Lääne-Eesti saarestikus ja Väinameres 200 päeva aastas ca 25 000 (kakskümmend viis tuhat) kormorani. Nende poolt söödav kalakogus on aastas 25000*0,5*200=2 500 000 kg kala, st 2500 tonni. Ohjamiskava andmetel on kuni pool kormorani poolt söödavast kalast väheväärtuslik kala, mis ei paku kalurile huvi. Teine pool söödud kalast - 1250 tonni - on kalurite poolt väljapüütud kalast - 280 tonni - 4,5 korda rohkem.
Tegelik kormoranide poolt tekitatud kahju on kümmekond korda suurem, mis seisneb selles, et kormoranid söövad alamõõdulist, s.t. ühe ja kahe aasta vanust kala. Näiteks ohjamiskava andmetel püüdsid kormoranid arvutuslikult 1998. aastal 200 000 lutsu, kalurid ainult 4000, seega 50 korda vähem. Koha söödi samal ajal 100 000 isendit, kalurid püüdsid 4000 kala, seega 25 korda vähem. 2002. aastal sõid kormoranid 385 000 noort koha, kalurid püüdsid ainult 1040 kala, seega 370 korda vähem.
Kormorani poolt söödavad soomkalad on enamuses 1-2 aasta vanused, see tähendab seda, et nad on küllaltki elujõulised kalad ja kui kormoranide poolt ärasöödud kaladest pooled ellu jääksid, võiksid kalurite väljapüügid olla kuni 10 korda suuremad

Miks jätkub kala Lääne-Eesti saarestikus ainult mereelukatele, mitte aga kalurile? Sellepärast, et kalur püüab sellist kala, mis on kasvanud ettenähtud suuruseks (vanuseks), milleks kulub olenevalt kala liigist 4-6 aastat, kormoran sööb aga kala oma suva järgi, alates aasta-vanustest kaladest.

Mõrraga püügil on näha (siig, koha, säinas, haug, vimb, latikas, luts, särg, meriforell) kaubakala alamõõdulisi (1-2 aastaseid) noorjärke peaaegu samapalju, kui oli meres paarkümmend aastat tagasi. Harvem esineb juba kolme aastast kaubakala. Iga kala peaks saama enne väljapüüdmist vähemalt kord kudeda (järelkasvu anda), et iga väljapüütud kala asemel kasvaks merre vähemalt 3 kudeealist kala. Siis oleks järjepidevus tagatud.

Tänasel päeval kasvavad kudeealiseks vähesed, sest nad SÜÜAKSE LIHTSALT NOORELT ära. Seega: EI TOIMU ENAM KALADE TAASTOOTMIST vajalikus koguses.

Miks on kalasaagid Pärnu lahes enam vähem rahuldavad. See on sellest, et kalade asustustihedus on seal tunduvalt suurem kui Lääne-Eesti saarestikus ja Väinameres. 2010. aastal oli Liivi lahe Pärnu poolsel osal juba 1376 pesitsevat kormoranipaari. Veel mõni aasta ja pole sealgi midagi hõisata.

On ARUSAADAVAST ARUSAADAVAM, et kalavarude vähenemise põhjuseid ei tule otsida ei merereostusest, merelahtede atrofeerumisest ega arvatavast kalurite poolt kalade ülepüügist, vaid kormoranide ja hüljeste põhjendamatult suurest arvukusest.

Mida ette võtta?

Kormoranide arvukust tuleb Eestis vähendada kümme korda ja nende kolooniad võiksid olla Vilsandi ja Matsalu linnukaitsealadel.

ALUSTAGEM SIIS TEGUTSEMISEGA ja OTSUSTAVALT, vastasel juhul ei toimu kalade taastootmist mõne aasta pärast Eesti rannikumere üheski piirkonnas.