29.03.2012, 07:14
Reaalsuse ees silmade kinnipigistamine vaid pikendab agooniat
Eesti koolivõrgu süsteemne ja läbimõeldud reform on möödapääsmatu just laste tuleviku nimel.
FOTO:
Tihtipeale väidetakse, et meil on hästi väljakujundatud ajalooline koolivõrk, mille lõhkumine hävitaks elu maal sootuks. See on äraspidi mõtlemine. Koolivõrk peab kaasas käima inimestega, mitte vastupidi. Elu on paraku edasi läinud ja inimesed on hüljanud paraku need asulad ja koolid. Me näeme, kuidas kohalikus mõistes suuremate linnade ümber asuvad vallad on kohati hädas õpilaste äramahutamisega. Samal ajal on meil palju koole, kus mõne õpilase puudumine tähendab seda, et õpetajal pole kellelegi tunde anda, sest nad on ainsad õpilased klassis. Arvata, et maakoolid täituvad taas õpilastega, on soovmõtlemine. Kohalikke omavalitsusi huvitab pigem vaid see, et nende kool alles jääks ja riik raha juurde annaks. Kuigi riigilt tulev toetus on mõeldud õpetamise eest maksmiseks, leiab omavalitsustes praktikat, kus selle raha eest maksti ka muid, õpetamisega mitteseotud tasusid. Omavalitsustel ei ole selge, kas ja kui suure osa koolis töötavate inimeste palgarahast peaksid nad ise juurde panema. Aga nende põhimõtete täpseks paikapanemiseks ei ole ka haridusministeerium aastate jooksul mahti saanud. See ongi üks põhjusi, miks aasta algul lahvatas ministeeriumi ja omavalitsuste vastasseis, kui ministeerium pani omavalitsustele süüks, et kogu palgaks mõeldud toetusraha ei maksta õpetajatele palgana välja. Omavalitsused olid jälle solvunud alusetute süüdistuste pärast. Tegelikult seisnevadki teineteisest möödarääkimise põhjused ebaselgetes põhimõtetes ja paikapanemata korralduses. See töö tuleb teha riigil, siinkohal haridusministeeriumil.