Karusloomakasvatus Eestis on pika ajalooga ja seda on teinud väga pühendunud inimesed. Pärist algusest oli selle juures ka minu isa. Juba kolmekümnendatel aastatel oli karusloomakasvatus orienteeritud ekspordile ja Eesti hõberebasenahad said Berliinis kõrgeid hindeid.

Nagu praegu, nii ka enne sõda ei toetanud riik karusloomakasvatust.

Ainus riigipoolne toetus on seni olnud nõuandetoetus tšintšiljade kasvatajatele.

Alates viiekümnendatest aastatest oli karusloomakasvatus vägagi arvestatav majandusharu maal. Meie külast töötas karusloomafarmis pea samapalju inimesi, kui palgalisi karusloomakasvatajaid Eestis praegu kokku on.

Taasiseseisvunud Eestis tabas karusloomakasvatust pankrotilaine. Põhjuseks kohalike loomsete söötade nappus, suured kulutused karmistunud pidamistingimuste täitmiseks ja kaadri koolitamiseks.

Need, kes kirjutavad alla petitsioonidele ja võitlevad loomade õiguste eest, võiks endale selgeks teha, kes on metsloom, kes põllumajandusloom. Karusloomad pole metsloomad. Vaatamata sellele, et oma ala spetsialistid, kes tõesti asja tunnevad, seda kinnitavad, jäävad loomakaitsjad oma juurde: ” kuidas on õigustatud metsloomade tööstuslik paljundamine ja tapmine elitaarse ja ebavajaliku kauba tootmiseks?” ( L.Soorsk, 2016) . Ühe soojaga nimetatakse ka oma ala tundvaid spetsialiste, kes kaitsevad traditsioone ja elukutset, demagoogideks.

Karusloomakasvatuse toodangust Eestist läheb 98% ekspordiks. Muuseas, toornahkadena, nii, et parkimisest tulenevat loodusereostust praktiliselt pole. Seega – võitleme peaasjalikult jõukate Euroopa ja Aasia riikide daamide moraali ja eetika eest. Kui poleks rahvusvahelist nõudlust, ei kasvatataks ei Eestis, ega naabermaades karusloomi.

Karusloomad söövad seda kraami, mis oleks muidu loomsete jäätmete utiliseerimise aines (Statistika on kättesaadav AS Balti Karusnahk kodulehel).

Eelmisel sajandil oli karusloomade „menüü” veelgi mitmekesisem Lisaks kodumaisele kala- ja lihatööstuse jääkidele sõid meie farmi loomad ka siidiussi tõuke, millelt oli siid maha keritud, vaalaliha ning selliseid kalu, mida tookord inimtoiduks ei loetud, nagu tuulehaug ja emakala.

Kes teeks mulle selgeks, et kunstkarusnaha tootmine on loodussõbralikum ja väiksema koormusega keskkonnale?

Kui me ei keela kogu põllumajanduslikku loomapidamist, siis pole alust ka karusloomapidamise keelamiseks. Seda tõestas ka Maaeluministeeriumi tellitud mõjuanalüüs Maaülikoolist, milles avas eetilisi aspekte loomade heaolule spetsialiseerunud professor D.Arney: „karusloomaksvatust ei saa pidada enam taunitavaks, kui muid olemasolevaid loomakasvatussüsteeme, mistõttu leiame, et ei ole eetilist alust keelustada üksnes karuslooma-kasvatus”. MTÜ „Loomus” aktivistide arvates on see seisukoht kallutatud. Kaalukamad on arvamusliidrite (lugupeetud muusikute ja kirjanike) emotsionaalsed seisukohad loosungite taustal ja lemmikloom süles.

On leidunud isegi nii suuri heategijaid kes „vabastavad” puurikarusloomi.

Ainus, kes võib hea õnne korral metsas ellu jääda on mink. Olen näinud, kui segaduses on puurist välja saanud sinirebane. See on talle võõras ja hirmutav keskkond. Isegi loomaaias sündinud ja kasvanud metsloom ei saa enam looduses hakkama, saati siis veel sadu põlvkondi aretatud ja inimese poolt toidetud koduloom.

Suur karusloomakasvatuse patt on, et loomi tapetakse naha pärast. Milline põllumajandusloom sureb loomulikku surma? Kui nii oleks, siis kujutage ette, kuidas lehm sureb nälga, kui ta hambad on nii kulunud, et enam süüa ei saa. Samuti ka lammas ja kits. Isegi koerale ja kassile halastatakse, ega lasta neid piinelda.

Siinkohal tahan refereerida Avo-Rein Terepingi kommentaari pärast loomaõiguslaste demonstratsiooni: Kus olid loomaõiguslased siis. kui toimus nakkuskahtlusega sigade massimõrv?

Sensatsioonilised loomakaitsjate videod haigetest loomadest: nad oleks nagu hooletusse jäetud ja unustatud. Ma kujutan ette kui ehmunud olid need haiged loomad kui õilsate mõtetega loomakaitsjad neid öösel välklambi valgel pildistasid.

Muidugi, metsas eriti haigeid loomi ei kohta, sest nad on juba kellegi poolt ära söödud.

Millises ühiskonnas, kus on 100 000 liiget, on kõik 100 % terved?

Tegelikult on karusloomade ravimisel arusaadavad eelised teiste põllumajandusloomade ees. Ravimite valik on laiem, kui liha ja piima andvate loomade puhul.

Paneb mõtlema, miks just karusloomad on loomakaitsjate prioriteet. Kas mitte sellepärast, et nad nii nunnud välja näevad? Võiks ju rohkem tähelepanu pöörata teistele puuriloomadele-lindudele (puurikanad, emised, kes oma aedikus saavad vaid püsti tõusta ja uuesti maha heita, kuid mitte ringi keerata ja kes on põrsatootmise masinad). Karusloomi ei veeta tapmiseks teisele poole maakera, nagu lihaveiseid või lambaid Araabiamaadesse. Neile ei saa osaks seda stressi, mis lihaloomadele, isegi kui viimased „reisivad” vaid kodulaudast Rakverre. Ometigi meil Eestis kasvatakse järjest enam loomi (elus)liha ekspordiks.

Oleks väga huvitav teada, palju kirglikest loomaõiguste eest võitlejatest on ise ka loomi (mitte lemmikloomi) tegelikult kasvatanud, nende eest hoolitsenud, neid ravitsenud, poegimise ajal valvanud? Mina olen rebasekutsikaid märtsi külmaga põues soojendanud ja oma vana emakassi veennud (mitte väga leebelt) rebasekutsikaid imetama. Tean, et mitte alati ei õnnestu looma päästa (nagu ka inimest), aga see ei tähenda hoolimatust. Aga olen ka näinud millise suure rõõmuga, saba liputades ja kiljumisega sinirebased hommikul su tulekut tervitavad. Tundsin neid näo järgi, joonistasin neist portreesid, pildistasin. Ja tunnen end ja kõiki südamega loomi kasvatanud inimesi solvatuna „loomaõiguslaste” valikuta hukkamõistust stiilis: „kõiki karusloomi piinatakse.”

Terava sõnaga ajakirjaniku Krister Kivi intervjuu (Eesti Ekspress,21.aug.2016) endise veterinaari ja Karusloomakasvatjate seltsi juhi, 77. aastase vanaprouaga on ilmselgelt tehtud ettehukkamõistva prokuröri toonil sooviga saada ülestunnistus, et proua kahetseb tervet oma elutööd. Sellest väljakistud lause rändab tänaseni internetiavarustes.

Kuid internetist on kõigile asjast huvitatuile kättesaadav ka objektiivne info selle kohta,mil moel toimib karusloomakasvatus Eestis. Ka uuringud selle majandusharu tasuvuse ja eetiliste külgede kohta. Palun, enne kui hakkate hukka mõistma, süvenege!

Karusloomakasvatust Eestis reguleerib kõigepealt söödabaas ja üha karmistuvad pidamistingimused, mida (ka tänu loomaõiguslastele) järgitakse ja karmilt kontrollitakse ning maailmaturu suurtes piirides kõikuvad toornaha hinnad.

Mõned faktid:

2002.a.-st ühendab karusloomakasvatajaid Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing

2006 -2015 moodustas karusnahkade ekspordi väärtus loomsete saaduste ekspordiväärtusest ligi 2,5%, muude põllumajandussaaduste eksporditulust veel märkimisväärselt rohkem. (Aive Mõttus, Maalkodu, 2016, 3. mai). Võrreldes 2000. aastaga on karusloomade põhikarja suurus kuuekordistunud ulatudes 50 tuhandeni ja nahaloomade arv kuni 144 tuhandeni.

Karusnaha oksjonite andmeil moodustas kõikide Eestis 2005 – 2015 aastal toodetud nahkade koguväärtus 47,72 miljonit eurot. Siinkohal tuleb silmas pidada, et peale tšintsiljakasvatajate pereettevõtete (eksporditulu 2,93 miljonit eurot) töötab Eestis palgalisel karusloomakasvatustööl mitte rohkem kui 90 inimest.

Autor Reet Karukäpp on geoloogidoktor, aiandustalunik ja karusloomakasvataja Sauga sovhoosis 1959-1962