Reeturlusest meie endi elus
Riigireetur kõlab muidugi dramaatilisemalt kui lihtsalt reetur. Sest riigireetur on professionaalne valetaja ja varas, kes saab oma töö eest palka. Valetajatele meie endi seast ei maksa, tõsi küll, keegi. Neist ka ei räägita. Ega tehta filme...
Aga nagu mulle tundub – asjata! Riigi reetmine pole midagi muud kui teiste inimeste reetmine. Selles, kas valetada inimesele või riigile, on ainult mastaapide vahe.
Kui noor naine, kes on äsja emaks saanud, jääbki sünnitusmajja oma meest ootama, on ta ju elus kokku trehvanud pesuehtsa reeturiga. Või kui ühel päeval isa enam pere juurde ei tulegi – kuidas seda nimetada?
Tänapäeval on kombeks selliseid nähtusi pehmendada väljendiga “paaride lahkukasvamisest”, aga tee nende sõnade tähendus selgeks lapsele, kes jääbki eluks ajaks pooliku hingega. Mida tunneb inimene, keda on hüljatud, teab ainult see, keda on hüljatud. Ja oi kui palju meil Eestis neid inimesi on.
Millest küll saab reeturlikkus alguse? Riigireetja puhul küllap kasuahnusest. “Tegu on tehtud, eks tuleb vastutada,” ütles nüüdseks kuulus riigireetja Herman Simm endast rääkivas filmis ilma igasuguste emotsioonideta.
Või mis emotsioone siit oodata saakski – emotsionaalne reetur reedaks ennast ju kiiremini... Nii et kõik, mis puudutab südametunnistust, peaks elukutselise spiooni puhul olema välistatud.
Dokumentaalfilmi lõpuminutil teatas kaadritagune hääl, et Herman Simm ei ilmutanud 8tunnise intervjuu jooksul mitte kordagi kahetsust.
Oh seda püha lihtsameelsust! Kui üks elukutseline lurjus oma tegusid kahetseks, siis ta ju ei elaks oma äraandja elu tervelt 13 aastat järjest! Kahetseda võib iga petis ainult seda, et ta vahele jäi.
Meie jaoks aga, kes me riigisaladustega elu jooksul kokku ei puutugi, on ühiskond garanteerinud samuti päris mugava äraelamise – sa võid oma ligimest reeta ilma igasuguse hirmuta!
Eriti siis, kui oled mees. Naised, kes käituvad nii nagu mehed, naelutatakse sõnadega kohe häbiposti.
Meestega ei juhtu midagi. Peale selle, et nad alustavad uut, endale huvitavamat, sageli kohustustevabamat elu. Nii et ka ühe inimese reetmise taga on ennekõike omakasu.
Küsige sotsiaaltöötajate käest, kui tihti põgenetakse raske õnnetuse läbi teinud abikaasa juurest? Või lapse juurest, keda ei soovita. Või jäetakse üksindusse raugaeas ema või isa, sest meie sotsiaalsüsteem peab nende eest hoolt kandma niikuinii.
Ka kuulub minu arvates otsese reetmise hulka käitumine töötajatega, keda enam vaja ei ole. See, et ülemus ei söanda oma alluvale viimasel tööpäeval otsagi vaadata, tänamisest ja vabanduse palumisest rääkimata, näitab selgelt, et tegu on inimesega, kellel veres reeturi ja argpüksi pisik.
Ja kui süüdi pole mitte ülemused, vaid väljapääsmatud olud, siis lubage küsida: kuidas nimetada riiki, kes keerab selja oma inimestele? Loodetavasti filmi neist sajast tuhandest töötust, kes Eestil praegu kirjas on, juba tehakse.
Rääkisin hiljaaegu reipa pensionäriga, kes parajasti tuli kasutatud asjade laadalt. “Ostsid ka midagi?” pärisin. “Jah!” oli naine õnnelik. “Soojad sukkpüksid. Poes oleks need maksnud 99 krooni, aga mina sain nüüd 15ga,” säras naine, kes on ilma mehe toetuseta üles kasvatanud kaks last ja oma pensioni riigi ees välja teeninud kellast kellani.
“Aga need on ju kasutatud sukkpüksid!” krimpsutasin mina nina, sest ei kujutanud selle hetkeni ette, et tänapäeval võiks mõni naine teise juba kantud ihupesu pärast mööda vanakraamikauplusi ringi tuisata.
“Mis siis, ma pesen nad ju ära!” lõi pensionär käega ega andnud mu uurivat pilku ignoreerides millegagi mõista, et saatus, aeg või inimesed teda reetnud oleks.
Jah, eks ta õige ole – me ei ole võimelised ümber kasvatama reetureid. Parim, mida saame teha, on hoida elus ausust enda sees.
