Rehepaplik nõu siilidelt udus
Kangelaseks peetakse Eestis hoopis siili, kes ise urgu tõmbudes soovitas Kalevipojal sortse laudadega serviti lüüa. Multifilmi "Siil udus" populaarsus eesti rahva hulgas on seda legendi üksnes võimendanud. Ehkki siili nõuandes oli vaieldamatult oma uba, jäeti tegelik võitlus ja selle kurvad tagajärjed siiski Kalevipoja enda kanda ning teatavasti tuli lõpuks ka karistus - ta jäi Kääpa jõe ületamisel ilma oma jalgadest.
Eepost praegused noored vaevalt mäletavad, ja milleks peaksidki? Ei toeta see müüt ju eriti rahvuslikku patriotismi, sest Kalevipoeg lõpetas luuserina. Viimasel ajal pürib aga Andrus Kivirähki menuka ja rõõmsameelse loomingu toel uueks rahvuskangelaseks ei keegi muu kui igast olukorrast eestlaslikult osavalt välja tulev rehepapp. Kuigi teda vist veel ametlike rahvuskangelaste aujärjele pole tõstetud, peetakse teda meie kõigi südamesopis üheks tõeliseks tegijaks, eesti rahva võrdkujuks.
Karu pihta sihtides tulistatakse Kremli suunas
Olen hakanud viimasel ajal hoomama, kuidas meie tõsimeelsusele pürgivas peavoolumeediaski ilmub üha rohkem kirjutisi, mille autorid ühendavad endas ühtviisi osavalt nii rehepapi valmisoleku kui siili targutamised. Seda eriti siis, kui nad võtavad meid kõiki manitseda või lausa hirmutada, kõneldes Eesti rahvusvahelisest suhtlusest. Meie välispoliitika on tuhmunud pelgaks Venemaa-teemaks, mille uduse prisma läbi vaadeldakse kõiki maailmasündmusi Obamast Merkelini, Halonenist Sarkozyni. Sellest poliitikaudust hõiklevad siilid rehepaplikke soovitusi ja vastupidi.
Venemaa on karu, sellest oleme juba ammu aru saanud, nii et vahel hakkab meie mesikäppadest isegi kahju. Sest nii mõnigi jahimees, võttes sihikule oti, tulistab oma südames küllap tegelikult Kremli pihta. Kuna karu on metsloom, siis ei saa teda usaldada isegi siis, kui ta ilmutab taltumise märke, püüab Euroopa rõõmuks tantsu vihtuda ja mootorrattal sõita. Või kui ta otsustab jõudu katsuda kangelasega tiigrinahas.
Üks meie luurajate Valhallast naasnud julgeolekuekspert teab, et nende trikkide näol on tegu eurooplaste sinisilmsuse ärakasutamisega. Teine julgeolekuekspert paneb kahtluse alla isegi Venemaal leviva turumajanduse, popkultuuri ja filmitööstuse kui "pehme jõu" teostamise instrumentaariumi.
Küllap sulane Jaan lõpuks seepi sööma hakkab
Ühe samasuguse eksperdiga kohtusin sajandivahetuse paiku, kui ta polnud veel ekspert, vaid komissar. Sõltumatu riigi sõltumatu ajakirjanikuna olin kirjutanud sõbraliku põhjamaise naaberriigi maakonnalehes kolumni, milles vihjasin Nõukogude miilitsast ümber kasvava politsei probleemidele, sealhulgas avalikele korruptsioonikahtlustele.
Komissar tegi mulle teetassi seltsis selgeks, et põhjamaise naaberriigi politsei on temaga ühendust võtnud ja palunud juhtida eestlasest kirjutaja tähelepanu sellele, et nemad küll ei usu, et Eesti politseis võiks midagi sellist esineda. Kas need "muretsejad" olid Simmi äripartnerid või Jääratsi narkokolleegid, ei söanda ma muidugi spekuleerida. Ent seosed ja kokkulangevused on teinekord imelisemad kui terve mõistus võiks arvata.
Tänaseks teame, kuidas meie siilid ja rehepapid õiendasid vilkalt ka tiigrinahas kangelase köögis, andes talle nõu virutada serviti karule, kes oli väidetavalt kangelase esikusse tükkimas. Nõnda ta siis virutaski, et klaasid klirisesid ja katus ära sõitis. Siilid tõmbusid urgu ja rehepapid lahkusid, veinipudelid näpus - et jätkata eesti rahvale hea nõu jagamist, kuidas arendada rahvusvahelist suhtlust, toetudes peamiselt puukide ja tuulispaskade efektiivsele metoodikale. Küllap loll sulane Jaan seda ikka uskuma jääb ja seepi sööma hakkab.