REPLIIK: Ilma televisiooni või raadiota ma oma elu ette ei kujuta
Need hetked, kui eestikeelseid kanaleid pole käepärast, annavadki võimaluse mõelda, millest ma siis kõige enam puudust tunnen, mida tahaksin vaadata või kuulata.
Tundub, et ma pole siiani üle saanud sellest, et rahvusringhäälingu raadioprogrammis ei juhi enam päevapoliitikasaateid suurepärane tandem Anne Osvet ja Uku Toom. Vikerraadio keskpäevaseid probleemteemasid ei käsitle enam kriitiline ja kärehäälne Jaana Padrik. Mul on kahju, et Kuku raadios ei juhi enam saateid sirgjooneline Kristel Kossar. See-eest naudin raadioprogrammi, kus minu äratajaks on Andres Ammas. Alati heatujuline ja heatahtlik.
ETV2st tahaks rohkem näha Eesti filmide retrospektiive koos kommentaaride ja saamislooga, aga ka tõelisi klassikuid: Fellinit, Hitchcocki, Allenit ja Almodóvari. Kõigele lisaks võiks värvilisel ekraanil taaselustuda Moidela Tõnisson ja Lilian Kosenkranius - isiksused, keda ei aja mitte kellegagi segamini ja kes sööbisid mällu kui tõelised staarid. Nüüdsel ajal on tihti raske öelda, kes on kes ja millist saadet nad just eile, täna või homme juhivad, sest nad on kas väljavahetamiseni sarnased või lihtsalt mittemidagiütlevad.
Olen mõelnud televisiooni huumorinurgale. Mõistetavalt tulevad silme ette Ervin Abel, Sulev Nõmmik ja Eino Baskin, aga ka Ines Aru ja Ita Ever kõigi oma tüpaažide ja tegelaskujudega. Tuleb tunnistada, et "Kreisiraadio" või "Vanade ja kobedate" naljade üle pole ma vist kunagi naernud. "Tujurikkuja" on jätnud selles mõttes siiani parema mulje.
Päris ilma televisioonita või raadiota oma elu siiski ka ette ei kujutaks.
