REPLIIK: Kohtusse mineku asemel lepime parem kokku

Olen siiani arvanud, et riigimets on meie kõigi, kõigi Eesti kodanike ühine vara, ühine mets. Kuid ka eramets kasvab mingis mõttes meie kõigi huvides. Mis saaks kui metsamaterjalide hinnad paneks kõiki eraomanikke himustama raha ja kõiki korraga oma metsad rahaks tegema!?

Lugeja repliik ajendatuna Maalehes ilmunud artiklist "Naaber minu metsa üle otsustama?!"

Seetõttu oli täiesti mõistetav 1998.aasta metsaseaduse paragrahv 26 kolmandas lõikes kirjapandu: „Kui õigusakt ei kitsenda metsa kasutamise ulatust, peab metsa kasutamine üheaegselt tagama ökoloogiliste, majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamise.“ Millegipärast viimasest, 2011. aasta metsaseadusest otsingumootor sellist lõiku üles ei leia.

Esiteks. Arvan, et naabriga on alati võimalik läbi rääkida. Ja veel enam, tuleb kokku leppida oma toimetamistes-tegemistes, mis võivad naabrit mõjustada. Nähke teist inimest! Annab ju praegu kehtiv metsaseadus aegjärkse raie näol võimaluse metsatulu kätte saada, kuigi mitte nii kasumlikult kui lageraie korral, kuid ma usun, et ka mitte suurte kaotustega.

Ja teiseks. Metsamehed on ajast-aega teadnud, et valitsevate tuulte poolsest küljest ei tohi vana metsa serva vabaks raiuda, eriti tormihellade puuliikide ja kasvukohtade puhul.

Mis juhtub, kui mina, omanikuna, raiun naabri piirilt maha oma madalsoosse kunagi soode metsastamise kõrgaegadel rajatud kuusiku ja avan tormituulte tee naabri samalaadsesse kuusikusse? Tulemuseks on see, et minu kalli naabri kuusik teisel pool piiri on esimese suure tormiga külili! Kes selle segaduse ülestöötamise kinni maksab?

Seega arvan, et juhul kui tulude-kulude kompenseerimiseks läheb, on inimestel ja kohtutel veel enam mõttetut tööd kui seni! Parem lepime tegutsemise viisid kokku.