Riho Terras: Nutt ja hala meid ei aita
Alates eelmise aasta lõpust on meie igapäevaelu oluliselt häirinud teated Ukrainast ja Venemaa agressiivsest käitumisest oma vennasrahva vastu. Hiljutised sündmused kapo ohvitseriga, kelle Venemaa kuritegelikult röövis, on toonud ohu ka meie koduõuele. Kuidas sellele vastu seista, kuidas säilitada rahu ja selget pead? Teadmatus oma võimetest toidab aga kartust.
Kahtleja jääb kaotajaks
Putini juhitud Venemaa toimib nagu ülbe kraakleja pimedas pargis. Kui tarkus ja oskused ei lase end vastaspoolega võrdsena tunda, tuleb hirmutada, rünnata ebaausate võtetega, nina katki lüüa, domineerida. Me teame seda käitumismalli ja oskame sellele vastata.
Mida teha? Säilitame enesekindluse ja rahu, mis kannab eneseväärikust. Tuleb tunnetada oma tugevusi ja teada oma nõrkusi.
Mulle on vastuvõetamatu itkemine stiilis: me oleme väikesed, rahvas läheb riigist laiali, venelane jookseb meist üle mõne tunniga, me ise ei suuda riiki kaitsta, NATO-l on peale meie kaitsmise muudki teha, artikkel 5 on vaid paberil…
Mis mõttes!? Tšetšeenid võitlesid oma iseseisvuse ja vabaduse eest aastaid. Nende vastupanu hävitati vaid seepärast, et neil ei olnud liitlasi ja nad ise ei suutnud luua toimivat riiki. Esimeses sõjas võitlesid nad endale riigi ehitamise võimaluse välja. Ja see lahing ei toimunud mägedes, vaid linnades.
Ütlete, et võrdlus ei ole kohane, kuna tšetšeenid on paremad ja ideelisemad võitlejad. No ei ole, ja miski meie ajaloos ei toeta seda väidet. Meie esivanemad võitsid Vabadussõja suure kurjuseimpeeriumi vastu, meie vanaisad hoidsid rinnet II ilmasõjas mitu korda suurema vaenlase vastu ja lõid paljudele võimaluse pääsemiseks.
Eesti mehed, eesti sõdurid on igal kontaktil vaenlasega näidanud end rahuliku, külmalt kalkuleeriva, kartmatu võitlejana. Eesti sõdur täidab oma kohust ka väga rasketes tingimustes, isegi kui on vigastatud. Ja rahuajal, teenistusest lahkununa jätkavad nad võitlust teisel moel − võites vigastatud sõjameeste spordivõistlustelt medaleid! Ja on sellega meile eeskujuks.
Meie liitlased, olgu need ameeriklased, britid või prantslased, peavad meist lugu ja usaldavad meid. Nemad usuvad meisse. Igal kohtumisel kolleegidega tunnistatakse ja tunnustatakse meie võitlejate pädevust − jalaväelased Helmandis, ajateenijad Eesti metsades, kes briti proffidele tuule alla teevad, Ämari lennubaasis madistavad õhuväelased või kuid järjest merel koos NATO eskaadriga lippu näitavad mereväelased. Ausat kiitust on jätkunud kõikidele. Me ise aga justkui ei usuks seda. Meie kaitseliitlased on tegijad mehed kõiges, millele nad käe külge on pannud.
Seda hämmastavam tundub endise kõrge NATO kindrali Richard Shirreffi mälukatkestus, kui ta Eesti Rahvusringhäälingus avalikult väidab, et Eestis ei ole NATO vägesid.
Meie oma väed on kohal ja valmis, arvaku vana ja auväärne kindral oma sooja kamina ees, mida tahab! Meie reserv on koolitatud, meie üksused on relvastatud ja meie hästi ning suunatult treenitud Kaitseliidu võitlusgrupid on iga kell valmis “rohelistele mehikestele” tuule alla tegema. Ja mitte keegi ei sõida meist üle kolme, kümne või saja tunniga ega üleüldse − absurdne on see ajamääratlus. Meist ei sõidetud üle ka 50 aastaga.
Me ei taha rahvana kuidagi uskuda, kui head tööd oleme viimasel ajal teinud. Meie luurajad ja teenistused on idanaabri tšekistidele nii palju haiget teinud, nii et nood ei pea paljuks kasutada selles võitluses täiesti ennekuulmatuid, salakavalaid ja alatuid võtteid. Oleme mõnekümne aastaga suutnud luua riigi, mille üle on põhjust uhkust tunda. Me oleme paljudele eeskujuks kalkuleeriva majandamisega, nii et kipume ennast võrdlema edukaimate lääneriikidega nagu Soome ja Rootsi. Jah, kindlasti saab olla rohkem hooliv ja suhtelist vaesust on ikka veel, aga me peame vaatama, kust me tulime, ja olema uhked selle üle, mida oleme saavutanud.
Kaitsevägi on meil tugev
Oleme korduvalt tõdenud, et meie arengu tee on olnud õige, meie otsused pädevad, ohuhinnangud kompetentsed. Seda tunnistavad maailma liidrid. Me ise aga ei usu endasse! Miks?
Usaldagem iseennast, usaldagem oma sõpru. Kartus ja hirm kaovad, kuid otsusekindlus ja teadmine panevad asjad paika. Kaitsevägi on igal juhul valmis riigi ja rahva eest seisma, usus oma võidusse ja ilma jalga väristamata. Ning teadmisega, et liitlased tulevad vajadusel meile appi.
Nutt ja hala ei aita nii või teisiti, kui keegi peaks meid ründama, sest võidelda tuleb igal juhul. Teise valiku − mitte võidelda − oleme 1939. aastal juba teinud ja see lõppes selge katastroofiga.
Kinnitan, et meie kaitsevägi ja Kaitseliit on relvastatud, mehitatud, varustatud ja välja õpetatud paremini kui võimalikud vaenlased. Eestil pole kunagi olnud rohkem liitlasi kui praegu ja USA presidendi äsjane külaskäik on meile seda toetust kinnitanud.
Me ei tohi oma kartuses lahingut juba ette kaotada, peame uskuma endasse, sest meile, põikpäistele eestlastele, teised variandid ei sobi.
Ja lõpuks: kindral Einselni 1993. aastal kehtestud käskkiri nr 1 igal tingimusel vastu hakkamise kohta kehtib endiselt!
